30.7.12

Valgusega / Vaike Mäeoja

On valgus langenud mu jalge alla,
ma seda sügisesse maasse tallan
või endassegi keset kirgast halla.
On valgus langenud mu soovi alla.

Mu soovid langenud on proovi alla,
võib-olla ma ei päästagi neid valla.
Öö unustusse siiski neid ei kalla,
mus soovid langenud on proovi alla.

Näen mustjat hobust nagu sooja leiba
kesk asfaldi ja õhu jahenemist,
ma võin neis julgeid mälestusi leida

või mälestuste argset mahenemist.
Kui valgustada oma valgusega,
eks maailm täitu loova algusega?

X X X / Leelo Tungal

Nüüd lahtus lembus
ja hall argipäev
jäi vaid meile alles.
Leppides sellega,
lahkumist pelgan vaid.
Lõplikku lahkumist tõotasin küll,
ma sulle,
üksinda nüüd ma jäin.
Kuid kas sest kasu said?
Endisi tundeid
ehk leida ma veel kord võiksin -
kumbki meist võita ju
pettumusi endas saaks.
Eksimust trotsides
taastada tundeid kõiki...
Kallis, ma tean, et saaks
alata kõike taas!

Romanss / Ilmi Kolla (4.6.1933 – 18.12.1954)

Ei suutnud unustada sind.
Sa tulid jälle minu teele.
Su kunagine uhke pilk
lõi jälle lõkkele mu meeled.

Sind vihkasin ja mõttest mul
su hellad sõnad surid.
Kõik kustus aegamööda siis,
kuid nüüd sa jälle tulid...

Ning tuhat unustatud tuld
said jälle uueks ohvrituleks.
Mu iga valu, iga rõõm
su poole leegitsedes põles.

Ei suutnud unustada sind...

29.7.12

X X X / Taavi Tuulik

Nüüd igal kohtumisel
juba on kulla hind.
Näen sind. Oled küll ise,
aga ei tunne mind.

Jäiseks kahvatab ruumi
sinu nii tühi pilk.
Nagu paistaksin läbi.
Jäätuva klaasi helk.

Ma siis lähen, mu taga
kinni nõksatab uks.
Oskad, siis ole vaba.
Oktoobris jään kadunuks.

X X X / Kaie Talviste

Segi peopesas viimne kui joon
mõtted ripuvad mõlemat kätt
Kõike mida ei lubanud toon
hiljem andestab hüvastijätt

Mis sest kullast ja keelatud teest
Ära lõuga su elu on plekk
Helmed kukuvad tumedast keest
iga kohale alles jääb plekk

Vanaks hooletult saab iga uus
lõpeb hooletult haaratud moon
oled rutakalt milleski muus
segi peopesas viimne kui joon.