Ma arvasin, et armastan
sind nagu varem.
Siis äkki märkasin,
et polegi see enam nii.
Ei tea, kas süüdi aeg,
või silma hakand
mõni parem,
kuid tundsin,
et ma tahan
jälle olla prii.
Võib arvata,on maha
jooksmata
mu sarved ikka.
Mul vahel tundub, nad
on üsna mahajooksmatud.
Küll lootnud,et ka ükskord
jõudnud sesse ikka,
kuid lootus petnud on
ja iga päev
toob huvitavat,uut.
Seepärast,ära pahanda,
kui võtan oma asjad ma,ja lähen.
Kuis ütleb laulusalm,
on püsimatu minu meel.
On mulle vaiksest,rahulikust
elust liialt vähe.
Viib ainult edasi
ja lõppematu
on mu tee...