Mõnikord, kui oled unustanud end minu juurde
olen tundnud: jah, nüüd tabagu mind välk!
Ärgu tulgugi ärkamist!
Kuid sa tõused ja ärkan mina
ja jälle on meie vahel klaas,
mida mööda libisedes käsi tajub külma.
Päev läbi suhtleme asjade ja kehade kaudu,
telefonitoru liibub kõrva külge,
kuid kohale ei jõua muu kui pelk sõnum,
lõhnatu, värvitu, soojuseta.
Vastavalt oma vormile, suurusele
ja soole inimesed kord lähenevad
üksteisele, kord kaugenevad.
Tekkinud on hulganisti vastavusi,
mida kinnitavad lapsed.
Ainult nende käekeste all sulab klaas,
ainult nemad eksimatult leiavad
üles hinge salamere öös.
Siis kordub kõik: nad kasvavad,
ärkavad, teavad, katsuvad
mitte eales unustada oma
kohust ehitada klaasist seina.
Kõigile Eesti luule huvilistele / The page is created to all people who are interested in Estonian poetry.
9.10.19
OH JÄÄKS MU ELLU SEE SOOJUS SU PIHUS / Valev Mirtem
Udurõskus männikus, kinnikäest,
mere poole laskume mäest.
Okkaist punaseks parkunud muld.
Su käsi on soe, sul on peopesas tuld!
Veepiiril kõnnime, kingataldu
ei ulatu laine. Liiv kõva ja kaldu.
On juhtumas midagi? Rabavat tõtt
meis?...Äratundmine, omaksvõtt?
Hinges-vaimus ju küll; kas see voogab ka ihus?
Kas kinnitab seda soe sumedus pihus?
Tiheneb udus ja õhtune vine.
Peos valgus ja soojus imeline
kas mähkuda ühte võib, nii et ta ise
liidab meis vaimse ja ihulise...
või äkki just hävitab õrna ja aimse
me vahel tekkiva hingelisvaimse
läheduse?...Oh teada ihkan...
Nii on, nagu tunned...kas küsin? -
Ei tihka, peashuugab vaid: hinges ja vaimus ja ihus...
Oo, jääks mu ellu su soojus su pihus!
mere poole laskume mäest.
Okkaist punaseks parkunud muld.
Su käsi on soe, sul on peopesas tuld!
Veepiiril kõnnime, kingataldu
ei ulatu laine. Liiv kõva ja kaldu.
On juhtumas midagi? Rabavat tõtt
meis?...Äratundmine, omaksvõtt?
Hinges-vaimus ju küll; kas see voogab ka ihus?
Kas kinnitab seda soe sumedus pihus?
Tiheneb udus ja õhtune vine.
Peos valgus ja soojus imeline
kas mähkuda ühte võib, nii et ta ise
liidab meis vaimse ja ihulise...
või äkki just hävitab õrna ja aimse
me vahel tekkiva hingelisvaimse
läheduse?...Oh teada ihkan...
Nii on, nagu tunned...kas küsin? -
Ei tihka, peashuugab vaid: hinges ja vaimus ja ihus...
Oo, jääks mu ellu su soojus su pihus!
14.8.19
I / Kaie Talviste
Sügise märgiga augusti
varasel punasel lehel
rohutirts võtab päiksest
varaselt langeval lehel
Saagu mis saab sumades
ristipidi madalas vees
mõndagi huvitavat juhtub
nõnda et vesi keeb
varasel punasel lehel
rohutirts võtab päiksest
varaselt langeval lehel
Saagu mis saab sumades
ristipidi madalas vees
mõndagi huvitavat juhtub
nõnda et vesi keeb
10.6.19
Hobused / Vladimir Beekman
Üle loojanguluhtade lõhnavad hobused,
varjud murduvad mätastel, kiiguvad kaasa
kuhu jäid, kuhu kadusid, kus on need kodused
varsa kapaka kabjaga katsutud aasad?
Rohi jalgade ees juba mustendab pimedalt
pead on kummargil punase päikese poole,
ei veel märki käe karikakraselt imemaalt,
mille kutse on kaikunud hobuste soole
sealt, kus vetruvaist ududest kasvavad varjupuud,
veteselgusest lõhnavad ülejõetuuled,
ja neid rõõme, mis kunagi koitu on karjutud
rohusaginas eha eel tagasikuuled,
sealt, kus lakkade lehvides äreval tüminal
aasakaugusi mõõdavad hobustekarjad
ja kus keskpäevaleitsakus mõtlikul üminal
kergelt õõtsudes küpsevad maasikamarjad.
Päevad kustuvad õhtusse murederodused,
ringi tammuvad, otsivad heledat aasa.
Üle loojanguluhtade lähevad hobused,
viies maailma murdeea endaga kaasa.
varjud murduvad mätastel, kiiguvad kaasa
kuhu jäid, kuhu kadusid, kus on need kodused
varsa kapaka kabjaga katsutud aasad?
Rohi jalgade ees juba mustendab pimedalt
pead on kummargil punase päikese poole,
ei veel märki käe karikakraselt imemaalt,
mille kutse on kaikunud hobuste soole
sealt, kus vetruvaist ududest kasvavad varjupuud,
veteselgusest lõhnavad ülejõetuuled,
ja neid rõõme, mis kunagi koitu on karjutud
rohusaginas eha eel tagasikuuled,
sealt, kus lakkade lehvides äreval tüminal
aasakaugusi mõõdavad hobustekarjad
ja kus keskpäevaleitsakus mõtlikul üminal
kergelt õõtsudes küpsevad maasikamarjad.
Päevad kustuvad õhtusse murederodused,
ringi tammuvad, otsivad heledat aasa.
Üle loojanguluhtade lähevad hobused,
viies maailma murdeea endaga kaasa.
5.6.19
Armastusest / Lembit Kurvits
Mis on armastus,
ei mina tea,
kaotus on ta vist küll
kõigepealt.
Mis on õnn,
kui on ta olemas,
see on aim,
et lõpp on tulemas.
ei mina tea,
kaotus on ta vist küll
kõigepealt.
Mis on õnn,
kui on ta olemas,
see on aim,
et lõpp on tulemas.
7.4.19
X X X / Piia Laanemäe
Tulijad nüüd ainult metsised
pime tuul kui purje on kannul
Sulen viimaseid viletsaid tänavaid
ja joosta ei jõua vaid tammun
Ma sajatan minekuid majades
kus loeti vahtratel hingi
Nii soojade silmavett vajades
kütan ahjudes leitud ma kingi
Ei ühtegi ole siin püsijat
või polnudki meil oma linna
pistan juustesse sule ma küsima
kas lendan või käes võib minna
pime tuul kui purje on kannul
Sulen viimaseid viletsaid tänavaid
ja joosta ei jõua vaid tammun
Ma sajatan minekuid majades
kus loeti vahtratel hingi
Nii soojade silmavett vajades
kütan ahjudes leitud ma kingi
Ei ühtegi ole siin püsijat
või polnudki meil oma linna
pistan juustesse sule ma küsima
kas lendan või käes võib minna
Tellimine:
Postitused (Atom)