x x x / Juhan Viiding

Sügisemees
tõmbab koomale hommikukuue
õhtul

ja õhtukuue
öösel
sügisemees
läheneb oma südamele
suleb suu
suudleb unes
kõiki suvenaisi
vaatab öhe
ja kõneleb
kinnisilmi
käed ristis
maaga ja taevaga
sügisemees aimab
kodutuna
oma algavat rändu
koju

Lahkumised I / Rein Sander

Saatsid mu teele sõnatult
Suve soojus
peitus su huultes

Ladvad jäid tühjaks
Liuglesid maa poole
Lehed sügisetuules

Sügise tinase taeva all
kadusid sõnad kõik tuulde

Sõitsin ja mõtlesin sinule
- õiepungades puule

x x x / Jaanus Tamm

Sügisõhtuid armastan; kaminaid,
peekreid, veini, sinu siidrüühõlmad 
sahisevad sirmi taga. Sekund!

Oleme me homme teised?
Oleme me täna samad?
Just needsamad halud koldes:
tule paistel puhkeb õide
laua peeglil veinipeeker.

x x x / Minni Nurme

Kui tõuseb torm
kõik jõud on juurtes

ladvad õõtsuvad nagu lained -
juured kõvasti ankrus

Kaotusseis / Mario Kivistik

See kõik, mis mälus kees ja samas jahtus,
et pinnale jäi üksnes hüübiv vaht -
see taandus tõeks, mis vaevu hinge mahtus,

et oli kolmas, kelle tõttu polnud kaht.

Ei, ükski mööduv aasta pole süütu
ja uue suultki kostab räige hõik.
Kas olla narr või ainult narriks hüütu,
sel pole tähtsust. Ikka kaotad kõik.

Hilja / Liidia Tuulse

Taevas on kõrge ja sinine, 
puu ruskes ookris.
Õhk, mida joon, on kauge,

on päikest täis nagu märtsis.
Aga sina ei tule.

Sa tuled alles siis,
kui viimse lehe viib tuul.
Sa tuled siis,
kui olen vaesem kui raagus oksad puul.
Siis on hilja.

Kuidas elaksid? (lõik) / Johannes Semper

Kui sul sõpra poleks, kes on ustav,
kellest tuge tunned kitsal ajal,
kuristik kui ees sul mustab

ja sa nõu ning abi vajad, -
kuidas elaksid?

Kui sul puuduks kõige kallim
tema lähedus ja lembus
ning su elu hallimast näiks hallim
kui ta hellus ja ta lembus
kõik su tuled põlema ei süütaks,
puuduks see, kes iga sõõmu
sinu peekrist rüüpaks,
olgu kurbust, olgu rõõmu, -
kuidas elaksid?

PÜHENDUS NR. 17 / Jaanus Tamm

Nagu Sa näed - ma haihtun kui tuul.
Mu jutud - ähm augustitaevas.

Pärnu. Sadam. Laksuv muul.
Kesköö kodutud laevad.

Pihke lubati pluusile hetkeks,
paluti tulla, kui uuesti aega.
Teadsin kõike: ka tulemust ette,
all selle ähvrase taeva.

II (Enne kui otsustad surmale) / Ly Martson

Sa tahad talle surmaotsust teha...
Kas tõesti Sa ei tunne hingevalu,
kui tillukene olevus Su kehas

Su külge klammerdub, Sind usaldab ja palub?
Sa oled ainus, kes saab kaitsta teda,
ta ise veel ei suuda põgeneda.

Üks rakk Su enesest, Su jõust mis sirgub,
üks kild, noh, kas või hetkelembusest...
Sa oota vaid, las ise ta kord virgub,
kui aeg saab täis, Su üsa embusest!
Sul siiski kaua elust mõelda tasuks,
kui tahad otsustada surma kasuks.

Restoranivaade / Aivo Lõhmus

End kodus sa ehtisid kaua,
veel praegu lõhnab odöör.
Nüüd konjak on minu poolt laual,
lisaks veel Becher liköör.
Külma liha ja salatit näsid,
tihti tühjaks saab napsiklaas.
Valan täis ja jälle mu käsi
on su põlvel. Ja pilgud on maas.
Lood orkestrilt kõlavad tunased,
saalis käälevad inimsuhted
on mikrofonidel punased
ja kitarridel mustad juhtmed.