X X X / Milvi Seping

Nii pika varrega
olid mu roosad moonid
et pidi end sirutama
nägemaks
karika sisse
          (ehk ilu jaoks
           argisest
           peamegi veidike tõusma?
           Või on see just vastupidi:
           ilu tõstab meid meid ise?)
nägemaks karika sisse
kus kumavas templis
mustendab tolmukasamet
ja mesilind mängib orelit.

L.P. mälestuseks / Milvi Seping

Hapral kasepuul
oli raske
üksinda väljal.

Võõraks
tõusis taevas
ja metsad jäätusid kinni.
Kõik teerajad viisid umbe
ja hang
kasvas kulmudeni.
...edasiminejaile
jäi mälestusi:
– nõtke kaseoks
millelt
pudeneb urbade kuldset tolmu.

X X X / Jüri Talvet

Kui sellest õnnehetkest pöördun ma
ja enam kunagi ei jõua ma su juurde
siis ainsaks korraks elus soovin ma
et ilmud tagasi sa minu juurde
ka siis kui kujutleda sind ei suuda ma
et ilmud tagasi sa minu juurde
nii nagu voolab jõgi tasa ka
su hing mu hinge tulgu minu juurde

X X X / Jüri Talvet

Ära lähed sa täna,
tagasi vaatamata,
lumele liibun ma taas,
valgust nägemata.
Silmile laskub udu,
pisaraid tunda tahan.
Ära lähed sa taas.
(vanemad mul on vanad).
Lumi me ihu tunneb.
(Lapse liikmed on vahast).
Kaua veel lendama pead,
selleks et jätta mind maha,
lumi on külm minu all,
süda mul valutab aga
(mööda rohelist muru
kõnnivad lapse jalad).

Laps ja lumi ja päike,
armastus kogu aja,
uni ja valged tuvid,
teiega tulla tahan.