KAKS ETÜÜDI SINULE II / Sulev Kübarsepp

Ellu mis kirgastes hetkedes põleb
süveneb sügisaeg märkisid lõikab
unede jõgi viib hetke mõne
uni saab sügavam sügavik võikam

See pole see millest räägime ikka

midagi ütleme vaikides ära

suudlen su armu su kannatust pikka

suudlen su õrnust su silmadesära

Päevi on palju päevi on vähe

heledaid öid lummab unede taga

elu ja armastus kuluvad pähe

oh me ei maga oh me ei maga

Praegune unelm kord rõhub me õlgu

kanname sündi kanname hukku

aga vaid sellele oleme võlgu

kes lahti meid paiskas kes keeras meid lukku

Saatuse raamatuid lapates langeb

kuivanud õisis kui liblikaid maha

Kuulame vaikust ta kõne on valge

vaikuse huuled on valged kui vaha

KAKS ETÜÜDI SINULLE I / Sulev Kübarsepp

Ma tean aga praegu ei usu
ilmaasjade tumedat kuma
saab valude algusest rusu
ja põlengu suurenev kuma

Su südame kaitsetu kaja
on päevade põletav pide
kui vähe on sidemeks vaja
kui tohutult tarvis on sidet

Sõnu sulgub kurku ja suule
veetlev vaikus võimsalt end avab
su huuled on luule on tuuled
mis rõõmusid lõõmutavad

kellel sulamisvalu on kange
see kahestumisi ei tunne
sinu rinnalt ma tapetult langen 
suure öö peale õndsasse unne
on äkki nii palav ja pime
on põleng ja janu ja isu
tuled sina kui looduse ime
ja taas annad kõigele sisu

Võti / Leelo Tungal

Ei, kallis,
ma ei taha sind päriseks
ega oska nii ennastki anda,
alailma et süda ei väriseks
taaga pärast, mis temal on kanda.
Las su käed vahel lahkuda minust ja
vahel kohkuda vastu mind võttes.
Sinu maja, su ust ma ei himusta -
mulle küllalt on väikesest võtmest.

X / Leelo Tungal

KÕIK SÕBRAUKSED ENESELE NAELUTAND,
ma tulen, hoolimata kõigest olnust
suurt võõrast teed, mis puudeta ning kaevuta
ja pähe pilved pudenevad tolmuks.
Juus lehvib taevas nõelteta ning paeluta
ja aega palju kängitseda polnud.
Kas suudan sind veel preagu nõnda paeluda
vaid sellega, et jälle olen tulnud?

Kas jätkub mullegi su jälleloitnud lembusest
ja silmist, mis ehk muutunud on ammu?
Ent siiski, lämbununa tulekutee lämbsusest
ma tulen, kahetsedes iga sammu.
Näen sind. Kaob tuulte trots ja uhkus -
su pilgus sulan merekarva suhkruks. 

Karje / Kersti Kelgo

on aina võhivõõrad minu ümber

hulk võõraid kõndimas mu teel ja toas

ning irvitades küsimas miks sünge

ning alatihti nukker olen ma

ma midagi ei mõista kosta vastu

ei rohulible kombel tõsta pead

ma olen õlul kandnud taeva raskust

mis kodukaotus on liiga hästi tean

ja nõnda päevast päeva pingul närvid

kui hirmutatud kiskja valvet pean

kord tuhmumas kord lõõmamas kõik värvid

kui hingepalvet värsse kordan peast

Tol päeval varastasin iseenda

ja lahkusin sest ruumist hääletult.

Veel selja taga musti helbeid lendas

neist tuhakspõletatud päevikuist

ja piltidest. Ma maalides kord olin 

üks õnnelik ja lootusrikas laps. 

Ent joobununa trampides nüüd hüüdsin - 

näe diletanti! Istu, sõber - kaks!

Ning laperdades mõrkjas sügistuules

kui tühi valge paberpuhas leht,

kas öelda võin, üht hoomamatut luues,

hetk, peatu, sest see armastus on eht?

X / Doris Kareva

METS OLI SUUR, METS SEISIS NAGU MÜÜR
me võimiste ja võimatuste vahel.
Öö hakkas, väljas jõudis juba jahe.

Mets seisis - mustendav sünksirge müür.

Üks naine, seljas ülehele rüü, 
seal pimedusest ilmus nähtavale
ja tuli, aina tuli lähemale
see naine, seljas ülehele rüü.

Ta ümber lehvis une hõbesõõr.

Ta naeris endamisi, temas tuksus elu.

Ta tuli kiirel sammul paljajalu,

ta ümber lehvis une hõbesõõr.

Mets oli suur. Mets seisis nagu müür.

Kaotusseis / Mario Kivistik

See kõik, mis mälus kees ja samas jahtus,
et pinnale jäi üksnes hüübiv vaht - 

see taandus tõeks, mis vaevu hinge mahtus, 

et oli kolmas, kelle tõttu polnud kaht.

Ei, ükski mööduv aasta pole süütu,

ja uue suultki kostab räige hõik.

Kas olla narr või ainult narriks hüütu, 

sel pole tähtsust. Ikka kaotad kõik. 

Kolmnurk / Mario Kivistik

Nad olid kolmekesi. Üht neist polnud kohal.
kaks seisid tummalt, silmis õnne eitus.

Too kolmas kujutuna hõljus nende kohal. 

Ta pilgus seda jäätav jaatus peitus.

Kas oli kolmas see või neljas, viies, kuues?

Kõik endiseks jäi nende kahe vahel,

kes seisid, kumbki ennast ohvriks tuues,

kaht südant ühendamas roostes ahel.

X X X / Rein Sander

Linn, mille tuha sees elavad tuhanded lapsed

sisaldab kõike ja seepärast välistab muu

taevas ta kohal on kinnine, kaaneta kapsel

sellesse mahuvad päike ja kurgede kluu

sellesse mahuvad kõik sinu hetked ja elud

siin on see ristteede, siin sinu rändude kaart

Kusagil alles on vel sinu lapseea lõhutud lelud

siin keset inimmerd otsima pead oma saart

KÜSIMISE KUNST / Rein Sander (3.12.1945-19.12.2025)

Kui vastus on vale, kas polnud ka küsimus väär.
Eks sõltu ka küsijast vastaja teadmiste määr.

Eks olene siht sellest rajast, mis sihile viib.

Eks lennulgi süüd, kui kord lendajal vääratab tiib. 

x x x / Jaan Kaplinski (22.1.1941-8.8.2021)

Vaatan su otsustavust: teed oma elust
range arhitektuuri. Korrus korruselt
kerkid kõrgemale. Akende ruuduline rivi
helkimas loojangukumas. Aga üks neist
kõige ülemal korrusel on paokil
ja sealt vaatab kasvavasse hämärusse
hing - öösärgis, juuksed sassis, silmad segased,
kokkusurutud suus ei tea veel
kas appihüüd või karjatus: "Minge ära!
Ärge jätke mind üksi!"
Või mõlemad korraga.

Su juurde tulles / Kalju Kangur (25.10.1925-15.1.1989)

Su juurde tulles läbin aastasajad.
Mu teel on öiste tihnikute õud,

puust jumalad ning suitsvad ohvrinõud,
ja templeis kisendavad palvetajad.

Ja visklevad suurlinnad, pordumajad,
kus peavad orgiat kõik inimtõud.
Mu teel on kõrbemaad ning tappev põud,
ja kütkeist pääsnud kõue vastukajad.

Maapõuest kostab taevani mu samm.
Saab sinus samaks soov ja vastupanu,
tulv olen ma ja murduv kaldatamm.

Kumb on meist hukkunu? Kumb hukutanu?
Me saame üheks, niudeis metsik ramm,
ühtaaegu olles joomaaeg ning janu.

XXX / Aira Kaal (9.4.1938-7.4.1988)

Ilusal ööl kuupaistel

heliseb maailm
ja tähtede kilkeid kaikub
See sünnib kõik vaikuse sees
ja suurendab veelgi vaikust
Õnnelikud, kes loevad
või laulavad,
need kes oma surma
on üle elanud
või jäädavalt uinunud
Kuid kõige õnnelikumad
õiglase und ehk magavad -
väsinult, sügavalt,
vabad mõistmise vaevast
Salane sära
või helisev vaikus,
kes mõistataks ära?
- - - - - - - -
Väinavette end uputab
meeltu kuu
Varjuribadeks muserdub
hiiglapuu
Kõik laguneb, hälbib,
kuid elab
ja heliseb võidurõõmsalt
joobudes enam ja enam
vaikuse särast
Mida küll maailm ootab?
Jumala pärast -
teist nii ilusat ööd
küll tasuks tal loota!

X / Miina Hint

Mida öelda kurjusele mis läheneb sulle

ingli või pühaku näol

aga ingli ja pühaku mängimine

on ju alati olnud suur

ja tõusev trend

pealegi pääseb niiviisi ka oma ohvrile 

kõige lähemale

suurim kurjus tuleb alati su juurde

ingli või pühaku näol

kõige süütumad sõnad huulil