22.5.26

KAKS ETÜÜDI SINULE II / Sulev Kübarsepp

Ellu mis kirgastes hetkedes põleb
süveneb sügisaeg märkisid lõikab
unede jõgi viib hetke mõne
uni saab sügavam sügavik võikam

See pole see millest räägime ikka
midagi ütleme vaikides ära
suudlen su armu su kannatust pikka
suudlen su õrnust su silmadesära

Päevi on palju päevi on vähe
heledaid öid lummab unede taga
elu ja armastus kuluvad pähe
oh me ei maga oh me ei maga

Praegune unelm kord rõhub me õlgu
kanname sündi kanname hukku
aga vaid sellele oleme võlgu
kes lahti meid paiskas kes keeras meid lukku

Saatuse raamatuid lapates langeb
kuivanud õisis kui liblikaid maha
Kuulame vaikust ta kõne on valge
vaikuse huuled on valged kui vaha


21.5.26

KAKS ETÜÜDI SINULLE I / Sulev Kübarsepp

Ma tean aga praegu ei usu
ilmaasjade tumedat kuma
saab valude algusest rusu
ja põlengu suurenev kuma

Su südame kaitsetu kaja
on päevade põletav pide
kui vähe on sidemeks vaja
kui tohutult tarvis on sidet

Sõnu sulgub kurku ja suule
veetlev vaikus võimsalt end avab
su huuled on luule on tuuled
mis rõõmusid lõõmutavad

kellel sulamisvalu on kange
see kahestumisi ei tunne
sinu rinnalt ma tapetult langen 
suure öö peale õndsasse unne
on äkki nii palav ja pime
on põleng ja janu ja isu
tuled sina kui looduse ime
ja taas annad kõigele sisu

14.5.26

Võti / Leelo Tungal

Ei, kallis,
ma ei taha sind päriseks
ega oska nii ennastki anda,
alailma et süda ei väriseks
taaga pärast, mis temal on kanda.
Las su käed vahel lahkuda minust ja
vahel kohkuda vastu mind võttes.
Sinu maja, su ust ma ei himusta -
mulle küllalt on väikesest võtmest.

X / Leelo Tungal

KÕIK SÕBRAUKSED ENESELE NAELUTAND,
ma tulen, hoolimata kõigest olnust
suurt võõrast teed, mis puudeta ning kaevuta
ja pähe pilved pudenevad tolmuks.
Juus lehvib taevas nõelteta ning paeluta
ja aega palju kängitseda polnud.
Kas suudan sind veel preagu nõnda paeluda
vaid sellega, et jälle olen tulnud?

Kas jätkub mullegi su jälleloitnud lembusest
ja silmist, mis ehk muutunud on ammu?
Ent siiski, lämbununa tulekutee lämbsusest
ma tulen, kahetsedes iga sammu.
Näen sind. Kaob tuulte trots ja uhkus -
su pilgus sulan merekarva suhkruks. 

26.4.26

Karje / Kersti Kelgo

on aina võhivõõrad minu ümber
hulk võõraid kõndimas mu teel ja toas
ning irvitades küsimas miks sünge
ning alatihti nukker olen ma

ma midagi ei mõista kosta vastu
ei rohulible kombel tõsta pead
ma olen õlul kandnud taeva raskust
mis kodukaotus on liiga hästi tean

ja nõnda päevast päeva pingul närvid
kui hirmutatud kiskja valvet pean
kord tuhmumas kord lõõmamas kõik värvid
kui hingepalvet värsse kordan peast


Tol päeval varastasin iseenda
ja lahkusin sest ruumist hääletult.
Veel selja taga musti helbeid lendas
neist tuhakspõletatud päevikuist

ja piltidest. Ma maalides kord olin 
üks õnnelik ja lootusrikas laps. 
Ent joobununa trampides nüüd hüüdsin - 
näe diletanti! Istu, sõber - kaks!

Ning laperdades mõrkjas sügistuules
kui tühi valge paberpuhas leht,
kas öelda võin, üht hoomamatut luues,
hetk, peatu, sest see armastus on eht?

25.4.26

X / Doris Kareva

METS OLI SUUR, METS SEISIS NAGU MÜÜR
me võimiste ja võimatuste vahel.
Öö hakkas, väljas jõudis juba jahe.
Mets seisis - mustendav sünksirge müür.

Üks naine, seljas ülehele rüü, 
seal pimedusest ilmus nähtavale
ja tuli, aina tuli lähemale
see naine, seljas ülehele rüü.

Ta ümber lehvis une hõbesõõr.
Ta naeris endamisi, temas tuksus elu.
Ta tuli kiirel sammul paljajalu,
ta ümber lehvis une hõbesõõr.

Mets oli suur. Mets seisis nagu müür.


20.4.26

Kaotusseis / Mario Kivistik

See kõik, mis mälus kees ja samas jahtus,
et pinnale jäi üksnes hüübiv vaht - 
see taandus tõeks, mis vaevu hinge mahtus, 
et oli kolmas, kelle tõttu polnud kaht.

Ei, ükski mööduv aasta pole süütu,
ja uue suultki kostab räige hõik.
Kas olla narr või ainult narriks hüütu, 
sel pole tähtsust. Ikka kaotad kõik. 

Kolmnurk / Mario Kivistik

Nad olid kolmekesi. Üht neist polnud kohal.
kaks seisid tummalt, silmis õnne eitus.
Too kolmas kujutuna hõljus nende kohal. 
Ta pilgus seda jäätav jaatus peitus.

Kas oli kolmas see või neljas, viies, kuues?
Kõik endiseks jäi nende kahe vahel,
kes seisid, kumbki ennast ohvriks tuues,
kaht südant ühendamas roostes ahel.

25.3.26

X X X / Rein Sander

Linn, mille tuha sees elavad tuhanded lapsed
sisaldab kõike ja seepärast välistab muu
taevas ta kohal on kinnine, kaaneta kapsel
sellesse mahuvad päike ja kurgede kluu
sellesse mahuvad kõik sinu hetked ja elud
siin on see ristteede, siin sinu rändude kaart
Kusagil alles on vel sinu lapseea lõhutud lelud
siin keset inimmerd otsima pead oma saart

KÜSIMISE KUNST / Rein Sander (3.12.1945-19.12.2025)

Kui vastus on vale, kas polnud ka küsimus väär.
Eks sõltu ka küsijast vastaja teadmiste määr.
Eks olene siht sellest rajast, mis sihile viib.
Eks lennulgi süüd, kui kord lendajal vääratab tiib. 

22.3.26

x x x / Jaan Kaplinski (22.1.1941-8.8.2021)

Vaatan su otsustavust: teed oma elust
range arhitektuuri. Korrus korruselt
kerkid kõrgemale. Akende ruuduline rivi
helkimas loojangukumas. Aga üks neist
kõige ülemal korrusel on paokil
ja sealt vaatab kasvavasse hämärusse
hing - öösärgis, juuksed sassis, silmad segased,
kokkusurutud suus ei tea veel
kas appihüüd või karjatus: "Minge ära!
Ärge jätke mind üksi!"
Või mõlemad korraga.

Su juurde tulles / Kalju Kangur (25.10.1925-15.1.1989)

Su juurde tulles läbin aastasajad.
Mu teel on öiste tihnikute õud,

puust jumalad ning suitsvad ohvrinõud,
ja templeis kisendavad palvetajad.

Ja visklevad suurlinnad, pordumajad,
kus peavad orgiat kõik inimtõud.
Mu teel on kõrbemaad ning tappev põud,
ja kütkeist pääsnud kõue vastukajad.

Maapõuest kostab taevani mu samm.
Saab sinus samaks soov ja vastupanu,
tulv olen ma ja murduv kaldatamm.

Kumb on meist hukkunu? Kumb hukutanu?
Me saame üheks, niudeis metsik ramm,
ühtaaegu olles joomaaeg ning janu.

XXX / Aira Kaal (9.4.1938-7.4.1988)

Ilusal ööl kuupaistel

heliseb maailm
ja tähtede kilkeid kaikub
See sünnib kõik vaikuse sees
ja suurendab veelgi vaikust
Õnnelikud, kes loevad
või laulavad,
need kes oma surma
on üle elanud
või jäädavalt uinunud
Kuid kõige õnnelikumad
õiglase und ehk magavad -
väsinult, sügavalt,
vabad mõistmise vaevast
Salane sära
või helisev vaikus,
kes mõistataks ära?
- - - - - - - -
Väinavette end uputab
meeltu kuu
Varjuribadeks muserdub
hiiglapuu
Kõik laguneb, hälbib,
kuid elab
ja heliseb võidurõõmsalt
joobudes enam ja enam
vaikuse särast
Mida küll maailm ootab?
Jumala pärast -
teist nii ilusat ööd
küll tasuks tal loota!

X / Miina Hint

Mida öelda kurjusele mis läheneb sulle

ingli või pühaku näol

aga ingli ja pühaku mängimine

on ju alati olnud suur

ja tõusev trend

pealegi pääseb niiviisi ka oma ohvrile 

kõige lähemale

suurim kurjus tuleb alati su juurde

ingli või pühaku näol

kõige süütumad sõnad huulil

Otsing blogist

Kontaktivorm

Nimi

E-post *

Sõnum *