X X X / Aita Kivi

see näib nii julm
et sa mul lennata ei luba
mispärast mina ju
ei karda kõrgust
ma olen liig kukkunud
ja üht-teist tean
ka põrgust

ARUSAAMATUS / Priidu Beier

Ja millest sa räägid ma aru ei saagi kuid räägid et mind sa ei armasta niisama ükskõikne kui lumine maagi mis iial ei naera või kurvasta niisama ükskõikne kui telefon undav kui linn kus polegi haljastust külm tööstuskõrb just nagu Sompa või Kunda mu vastu sa oled oh armastus sest mina ei tea sinu šifrit või koodi ei mängi kitarri su akna all ma pole üldse su'ga ühtmoodi sind aga just seepärast armastan mul pole ju tutvusi positsiooni mul pole mitte kui midagi mul pole sul pakkuda printessikrooni ja sellest pole suurt vigagi

TÄHEHELIN / Valdimir Beekman

Läheme õhtul,
läheme rohekal õhtul
kuhugi, kus meid ei nähta,
väsinud päevaste pilkude koormast.
Kaugele inimestest ja tuledest,
sügise selgeisse sahinaisse.

Külm ja puhas on maa,
ta on viinakuu viinaga pestud,
lõhkab mägilavendlist ja härmajääst.
Tule mu ligi,
pista jääkülmad käed sooja mu kaenla alla
ja kuulame koos tähtede helinat.
Ainult kaine meeletu meelest
tähed on tummad kui kalad.
Nõnda võib räbuks raisata
kõik need rohekad õhtud.
Tule mu ligi,
kuuled ju tähehelinat?
Oleme maa lapsed,
oleme viinakuust purjus,
täna läheme kumeda kupli servani
ja katsume käega klaasi,
millest on tehtud tähed.

X X X / Doris Kareva

OLEVAST OLEMATUST
kogu aeg antakse aimu.
Kõigile kuulatada.
Usun elu ja ennast,
kõiges elavat vaimu,
vaikust sõnade taga.

x

X X X / Urmas Tigane

Lapsepõlvemängudes armastas mu hing
tütarlapse hinge,
aga tüdrukuga mängides
kehtivad minu perekonna seadusandluses
juba päris suure inimese reeglid -
tohib armuda ainult oma ihuga,
ainult üheainsa tüdruku ihusse korraga
ja mitte rohkem kui kõrvuni
ja mitte vähem kui kõrini.

Ei ma teadnud / Anna Haava

Samblaroose, vaikseid meelislilli
Pisarsilmil ära kaugel' vaatsin -
Midagi ei tahtnud omale.

Ei ma teadnud, kust need roosid tulid,
ei ma teadnud, et nad sinu käest...
Nüüd neid närtsinuid ma sage'st vaat'nud -
õied märjad minu silmaveest.

X X X / Karl Martin Sinijärv

tundub tõesti pääsemist ei ole
vaid heita hõiskavasse öösse veel yx lint
koos massidega ilmakolgatale
minna - lehel kuivab veri soontes tint
võib elud kahex käristada metsalise rops
ei suuda inimese tunnistada endale et kole
on kuu mis ripub laotusel kui tiisikeri kops
ja tundub tõesti pääsemist ei ole

rõõmus rahvas peitub iseenda valgusvihku
ta hingehobu korskab õllesaali kaertes
jääb pingutatult naeratada nutta ainult pihku

on hamlet surnud juba surnud ka laertes
põrgukursilt yhiskonnad tagasi ei nihku
nii synnin nuttes elan lauldes suren naerdes

Revala hümn / Tõnu Trubetsky

Ma näen tuld Ocrielaes ja mäeharjal linna
Ma näen neid kellel kirved käes tuleb minna
Ma näen udu mis jahutab heinakuist niitu

Ma näen hiit ohvrisuitsu ja põlevaid riitu
Ma näen sadu mis peletab keskpäiset põuda
Ma näen radu mida mööda võib kuhugi jõuda
Ma näen ilu rehealustes õhtute aegu
Ma näen süsi mis koldes veel hõõguvad praegu
Ma näen ööd lahe kohal ja viikingilaeva
Ma näen saart mis merega ühendab taeva
Ma näen maad kuhu oleme kinnitand kanda
Ma näen merd suuri kive ja Revala randa

X X X / Karl Martin Sinijärv

ei ole musta lage mu toal
minu põrand on säravalt valge
öösel ja yxi ei kellegi loal
ma piinavaid põletan halge

mu suits tõuseb joana yles
keegi ei ava mu ust
nende pilvede surmavas syles
mu lagigi peatselt on must

mina suhtun surmasse nagu kolm viiesse

surma ma oma majja ei lase
las ytleb õues oma järjekordse
 tere hommikust

ta tuleb ja läheb just nii
nagu mina seda tahan
häbelikult naeratav mantlita must
ärgu varjaku ennast mu kardina taha
lävepakule voltigu ase
ja haukugu siis kui tahab
kui sellex on lust
ööbida soovib ex heitku siis maha
mu majal ei olegi siseust

moodne laokoon
kui uued myyrid just on laotud yles
ja sina väidad et seal sees on praod
ka sinu olematud vead siis leiavad
nad yles
ja jälle kerivad end sinu ymber maod
 siis ikka kõrgub hobu keset linna
ja hyva on kui yldse lastaxe sul minna