ei ole musta lage mu toal
minu põrand on säravalt valge
öösel ja yxi ei kellegi loal
ma piinavaid põletan halge
mu suits tõuseb joana yles
keegi ei ava mu ust
nende pilvede surmavas syles
mu lagigi peatselt on must
mina suhtun surmasse nagu kolm viiesse
surma ma oma majja ei lase
las ytleb õues oma järjekordse
tere hommikust
ta tuleb ja läheb just nii
nagu mina seda tahan
häbelikult naeratav mantlita must
ärgu varjaku ennast mu kardina taha
lävepakule voltigu ase
ja haukugu siis kui tahab
kui sellex on lust
ööbida soovib ex heitku siis maha
mu majal ei olegi siseust
moodne laokoon
kui uued myyrid just on laotud yles
ja sina väidad et seal sees on praod
ka sinu olematud vead siis leiavad
nad yles
ja jälle kerivad end sinu ymber maod
siis ikka kõrgub hobu keset linna
ja hyva on kui yldse lastaxe sul minna