4.6.15

X / Malle Talvet

Kõrgetel treppidel tõusime üles,
end leidsime suletud uste eest.
Avada neid aga kumbki ei julend –
ma ei teadnud, mis ootab ju ees.
Kõveraist käikudest läksime läbi,
end leidsime jällegi uste eest.
Ava nüüd julgelt ja jäta see häbi –
pole tähtis, mis ootab meid ees.
Nõnda me seikleme, otsides õnne,
ja teada ei saagi, mis ootab ees.
Ava vaid, ava vaid, täna ja homme –
pole tähtis, mis ootab meid ees.