Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendele
ning purpurrätiku mu õlgadele
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.
Kui verev roosikimp veel hõõgumas
ta taevas - suurem õde lilledele,
kes armust haiged. Aldis lõhnadele,
ma trepi vanal astmel istumas.
Siin pudeneva halli kivi praos
kõik kummel argsi valgeid õisi ajab
ja kressid rohu niiskenevas vaos
Kui leegid ülesroomavad mu kingi,
ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli uimastab kui õndsus mingi.