Lahkumised 32/Tõnu Lääts

Ma arvasin, et armastan
sind nagu varem.
Siis äkki märkasin,
et polegi see enam nii.
Ei tea, kas süüdi aeg,
või silma hakand
           mõni parem,
kuid tundsin,
           et ma tahan
jälle olla prii.


Võib arvata,on maha
             jooksmata
mu sarved ikka.
Mul vahel tundub, nad
on üsna mahajooksmatud.
Küll lootnud,et ka ükskord
jõudnud sesse ikka,
kuid lootus petnud on
            ja iga päev
toob huvitavat,uut.


Seepärast,ära pahanda,
kui võtan oma asjad ma,ja lähen.
Kuis ütleb laulusalm,
on püsimatu minu meel.
On mulle vaiksest,rahulikust
elust liialt vähe.
Viib ainult edasi
ja lõppematu
           on mu tee...

Rõske õhtu / Tõnu Lääts

Vihma näkku sajab,
kolbas tuikab valu.
Sõimusõnal sülgan koni suust.

Tõmban hõlmad kokku,
jalgu kuid ei taju,
ju need tehtud liiga pehmest puust.

Hämardudes linna jõuan,
pea ka lõpeb sadu.
Linn linn liig suur,
et olla lihast, luust.

Udu vajub alla,lähen
paremaks mul muutub meel.
Tean,et ootamas mind keegi,
üks blond naine, kes
ei räägi eesti keelt.

Lahkumised 24/ Tõnu Lääts

Tuppa tulnud pimedus
ja maha maetud tuksed
pulsirütmis resoneerund
ühised.

Leiaks tee, kui otsiks
naeratused, nuuksed
mõne hetke pärast
kõik on tühised.

Heidad pealt sa teki,
naeratades süütad sigareti,
ise teades, seda ma ei talu.
Pole vaja öelda midagi,
sa taipad. Selles lahkumises
puudub valu.

X / Jaanus Tamm

KRISTALL PEEGELDAB IGA TAHUGA.
Lumi võib kevadelgi veel
rabakult tulla maha.

Kristall peegeldab hulkpalgelisi.
Sirelid ja lumi.
Kunagi olen näinud.
Kristalle peegeldab meid.
Pihud koos, huuled koos, silmas silm,
vahel hingeõhk: klaas.

PIME / Tõnu Lääts

Pimedas öös
koos pimedaga minna,
Mina kui nägija,
tema kui pime.

Öö on küll pime,
kuid hakkama saame,
vaevaline küll
on see rändamine.

Loeme me metsa alt raage,
muttide mullahunnikuid.
Tee on küll raske kuid saame
kuidagi kohale kõnnitud.

Ükskord kui sähvatab valgus,
päikeses helendab päev...
Seni kaks pimedat läevad,
üks neist vaid arvab, et näeb...