KAKS ETÜÜDI SINULE II / Sulev Kübarsepp

Ellu mis kirgastes hetkedes põleb
süveneb sügisaeg märkisid lõikab
unede jõgi viib hetke mõne
uni saab sügavam sügavik võikam

See pole see millest räägime ikka

midagi ütleme vaikides ära

suudlen su armu su kannatust pikka

suudlen su õrnust su silmadesära

Päevi on palju päevi on vähe

heledaid öid lummab unede taga

elu ja armastus kuluvad pähe

oh me ei maga oh me ei maga

Praegune unelm kord rõhub me õlgu

kanname sündi kanname hukku

aga vaid sellele oleme võlgu

kes lahti meid paiskas kes keeras meid lukku

Saatuse raamatuid lapates langeb

kuivanud õisis kui liblikaid maha

Kuulame vaikust ta kõne on valge

vaikuse huuled on valged kui vaha

KAKS ETÜÜDI SINULLE I / Sulev Kübarsepp

Ma tean aga praegu ei usu
ilmaasjade tumedat kuma
saab valude algusest rusu
ja põlengu suurenev kuma

Su südame kaitsetu kaja
on päevade põletav pide
kui vähe on sidemeks vaja
kui tohutult tarvis on sidet

Sõnu sulgub kurku ja suule
veetlev vaikus võimsalt end avab
su huuled on luule on tuuled
mis rõõmusid lõõmutavad

kellel sulamisvalu on kange
see kahestumisi ei tunne
sinu rinnalt ma tapetult langen 
suure öö peale õndsasse unne
on äkki nii palav ja pime
on põleng ja janu ja isu
tuled sina kui looduse ime
ja taas annad kõigele sisu