I
Meie vastuolud seovad meid
aga eriti ei lähenda
ikka kinnitame
armastades
armastades
oma elu
piiridesse jääda
Aga meeles
kõrged kerged taevapilved
nagu teise ellu
peatumata sõudmas
Juhuseid ja
hetki
tagamaid
selgeks rääkida
ei ole enam jõudu
kui on siduma meid jäänud
selgusetus vaid
On see armastus või
mõistmine
mis annab jõudu
mööda minna endast
kaasas miljon aastat
ahastust ja õudu
meeles
hoida
kõrge pilve sõudu
üle selle
maa
mis ikka
omaks
saab
II
Kõik on jama
ka see et olin
tarvis on
unustada
iga päev isemoodi
Hämaras on
Sina ei tea
külm on Sina ei tea
aga näe kõneleda elust
niimoodi läheb moodi
Kas meie saame tasa
kas meie jääme tasa
valuga makstes
armastada
et jääda
unustada et olla
täna veel elus
Äkitselt juhtub kõik
langeb valguseime
Sinu silmile
pime
seletab
Õiguse
nime