tundub tõesti pääsemist ei ole
vaid heita hõiskavasse öösse veel yx lint
koos massidega ilmakolgatale
minna - lehel kuivab veri soontes tint
võib elud kahex käristada metsalise rops
ei suuda inimese tunnistada endale et kole
on kuu mis ripub laotusel kui tiisikeri kops
ja tundub tõesti pääsemist ei ole
rõõmus rahvas peitub iseenda valgusvihku
ta hingehobu korskab õllesaali kaertes
jääb pingutatult naeratada nutta ainult pihku
on hamlet surnud juba surnud ka laertes
põrgukursilt yhiskonnad tagasi ei nihku
nii synnin nuttes elan lauldes suren naerdes