Ellu mis kirgastes hetkedes põleb
süveneb sügisaeg märkisid lõikab
unede jõgi viib hetke mõne
uni saab sügavam sügavik võikam
süveneb sügisaeg märkisid lõikab
unede jõgi viib hetke mõne
uni saab sügavam sügavik võikam
See pole see millest räägime ikka
midagi ütleme vaikides ära
suudlen su armu su kannatust pikka
suudlen su õrnust su silmadesära
Päevi on palju päevi on vähe
heledaid öid lummab unede taga
elu ja armastus kuluvad pähe
oh me ei maga oh me ei maga
Praegune unelm kord rõhub me õlgu
kanname sündi kanname hukku
aga vaid sellele oleme võlgu
kes lahti meid paiskas kes keeras meid lukku
Saatuse raamatuid lapates langeb
kuivanud õisis kui liblikaid maha
Kuulame vaikust ta kõne on valge
vaikuse huuled on valged kui vaha