X / Leelo Tungal

KÕIK SÕBRAUKSED ENESELE NAELUTAND,
ma tulen, hoolimata kõigest olnust
suurt võõrast teed, mis puudeta ning kaevuta
ja pähe pilved pudenevad tolmuks.
Juus lehvib taevas nõelteta ning paeluta
ja aega palju kängitseda polnud.
Kas suudan sind veel preagu nõnda paeluda
vaid sellega, et jälle olen tulnud?

Kas jätkub mullegi su jälleloitnud lembusest
ja silmist, mis ehk muutunud on ammu?
Ent siiski, lämbununa tulekutee lämbsusest
ma tulen, kahetsedes iga sammu.
Näen sind. Kaob tuulte trots ja uhkus -
su pilgus sulan merekarva suhkruks.