on aina võhivõõrad minu ümber
hulk võõraid kõndimas mu teel ja toas
ning irvitades küsimas miks sünge
ning alatihti nukker olen ma
ma midagi ei mõista kosta vastu
ei rohulible kombel tõsta pead
ma olen õlul kandnud taeva raskust
mis kodukaotus on liiga hästi tean
ja nõnda päevast päeva pingul närvid
kui hirmutatud kiskja valvet pean
kord tuhmumas kord lõõmamas kõik värvid
kui hingepalvet värsse kordan peast
Tol päeval varastasin iseenda
ja lahkusin sest ruumist hääletult.
Veel selja taga musti helbeid lendas
neist tuhakspõletatud päevikuist
ja piltidest. Ma maalides kord olin
üks õnnelik ja lootusrikas laps.
Ent joobununa trampides nüüd hüüdsin -
näe diletanti! Istu, sõber - kaks!
Ning laperdades mõrkjas sügistuules
kui tühi valge paberpuhas leht,
kas öelda võin, üht hoomamatut luues,
hetk, peatu, sest see armastus on eht?