KASS / Lehte Hainsalu

Ta tuleb, su jalgade vastu end surub,
ja paitab ja ketrab ja nurrub ja nurub.
Küll jalaga tõukad või noomid et aitab,

ta ikkagi tuleb ja sabaga paitab.

Sind kiidab ja ülistab, nühkides sääri,
ehk sina küll koguni kiitust ei vääri.

Mis õnne! Ta eneseuhkusest vaba.
Ja sõpruse hinnaks on heeringasaba.

x x x / Salme Lepik

Tahtsin ikka paremana
tulla, kui ma olin.
Tahtsin näida paremana, 

kui su juurde tulin.

Mõnikord ma tahan tulla,
nõnda nagu olen.
Halvana või heana, nõnda
nagu lihtsalt olen.

Aga, tahan või ei taha,
paremaks ma muutun
juba ühestainsast pelgast
mõttest, mis sind puutub.

Ja võib-olla, et need hetked
olengi ma
kõige
parem, ilusam ja puhtam,
võltsimata, õige.

Põueoda / Indrek Hirv (1990)

Puud suruvad end vastu aknaraame,
kui kartes klaasi salavahedust.
Päev tõuseb, ahastav ja kaame

ning neelab öökimiseni ööjahedust.

Mu hingetühjus tundub kaunis jube
(kõik ennast reedavad, kõik müüvad end),
kui kõnnin läbi kraamimata tube
(ja kes ei müü, on ammu põgenend).

Kumb on meist rohkem abivajaja?
Sa tuled (kui sa oled olemas).
Tuul keerab rentslis märgi aja- ja
puulehti. Homme hall on maas.

Sa seisad poris, lumivalge palg...
tuul läbib mind kui raagus võserikku.
Ja mul jääb vahele üks värsijalg.
Ja ma ei leia toosist ühtki tikku.

x x x / Killu Loona

Tule, talv, minu juurde.
Peidan su pea oma sülle.
Seisame. Puhkevad õide

tuhanded valged lilled.
Oleks jõgi, hüppaksin vette -
raske on elada jõeta.
Tule ja lange mu jalgade ette,
jumalata ja tõeta.
Tahame tummades tundides tungida
kadunud aarete filmi.
Külmades rindades tahame tunda me
teiste ja eneste silmi.
Oleks jõgi, hüppaksin vette.
Jääs on kõik jõed ja tiigid.
Surres keegi ei hoiata ette,
surm murrab maha ka riigid.
Kevad on kaugel, me teda ei karda.
pehmeid ja leebeid tuuli.
Pillavalt pilkavas pilgus on karda.
Sõnad uppunud huulil.

Südatalvel / Andres Lättemäe

Pehmetes lumepesades
nagu hauduvad kanad
istuvad majad - 

vatitekk valge
üle ja ümber...
Hangede vahele
kaevatud rajad
kitsana viivad
kaevule, kambri.

x x x / Doris Kareva

See tüdruk ei tule enam ta teiseks 
on saanud
Puuks või kiviks või tuleks

või kust mina tean.

Aga tänavanurgal on külm,
tule soojenda ennast.
Must koer meile järgneb,
silmis otsatu ulg.

x x x / Triinu Mari Ots

Teksased kohvi ja kingad
mõned katkutud kanapead
kas tõesti nii kõrgelt neid hindad

ja ennast nii madalaks pead

Ma armastan rahvast ja masse
seltskonda ja selles teid
kes ei taha vaid välispasse
ning kutsuvaid võõramaa teid

x x x / Urmas Tigane

Läbi värsi-võru
tuksleb sõrmus
vääriskivi õitseb auraks
ümber käevõru.