Juba siis,
kui läbi kummipuu lehtede
vaatasin valgeks küüritud põrandale
aimasin su salavõimu,
peites end su pilgu eest
jahedate jalakate vahele.
Kui paistsid
sirelite lilladest õnnedest läbi,
muutsid mitmekordseks
aedaderasked lõhnad,
kogesin su imeuudsust
kevadööl.
Kui su madal latern
suveöö üürikeses rauguses
lähendas taeva ja maa,
jõudsin kolm korda
salata päikese ära
enne veretavat koitu.
Nüüd, mil paistad
kollaste vahtralehtede vahelt,
tahaksin vahetada tunglevad mõtted
su külma rahuga,
rabeleva rahutuse
sinu jäise ükskõiksusega.
Kõigile Eesti luule huvilistele / The page is created to all people who are interested in Estonian poetry.
29.4.14
25.4.14
Andumine / Andres Lättemäe
On ülev hetk, kus iha valdab hinge -
kõik teisele sa valmis andma
ning raskeid kohustusi kandma.
Siis kaine mõistus vaikib,
hukkub pinges...
Ei hirmuta siis see, mis pärast tuleb!
Ja maksku see või eluhinda,
sa valmis ohverdama enda,
et tunda soojust andumise tules...
kõik teisele sa valmis andma
ning raskeid kohustusi kandma.
Siis kaine mõistus vaikib,
hukkub pinges...
Ei hirmuta siis see, mis pärast tuleb!
Ja maksku see või eluhinda,
sa valmis ohverdama enda,
et tunda soojust andumise tules...
Kõik kisub sügise poole/Aivo Lõhmus
Raadios on lõbusad laulud,
kuid tuba on tühi.
Toolil istumisjälg,
põrandariides paar kortsu.
Mõtelda püüan,
kuid pea ka on viimseni tühi.
Laubal
su sõrmede jälg
õhtuks närbub
ja tõmbub kortsu.
kuid tuba on tühi.
Toolil istumisjälg,
põrandariides paar kortsu.
Mõtelda püüan,
kuid pea ka on viimseni tühi.
Laubal
su sõrmede jälg
õhtuks närbub
ja tõmbub kortsu.
Ärkamine / Aivo Lõhmus
Ma ei talu su küsivaid silmi,
sest vastata mina ei tea.
Meist öö väntas lüürilist filmi,
hommik kirjutab mõne rea
ega vaevu neid riimimagi.
Sa ju näed, kõik on puhas proosa.
Miks ent püsib su kambri lagi
visalt koiduvalgusest roosa?
sest vastata mina ei tea.
Meist öö väntas lüürilist filmi,
hommik kirjutab mõne rea
ega vaevu neid riimimagi.
Sa ju näed, kõik on puhas proosa.
Miks ent püsib su kambri lagi
visalt koiduvalgusest roosa?
21.4.14
PÜHENDUS NR. 34 / Jaanus Tamm
Alles veel on mõned muistsed kirjad,
mitmed sensuaalsed unenäod...
Mingib hõõg, mis taevatausta kirjab,
sinkjaiks näod.
Tulin ma siis selleks vaid, et minna?
Võtta-anda, pooleks jagada?
Öösiti on labaselgi linnal
tagamaad
teispool jäigast telliskivist seina,
lausa säsis, suisa seljaroos...
Usu, ma ei ole iial l i h t s a l t halba teinud
oma loos.
mitmed sensuaalsed unenäod...
Mingib hõõg, mis taevatausta kirjab,
sinkjaiks näod.
Tulin ma siis selleks vaid, et minna?
Võtta-anda, pooleks jagada?
Öösiti on labaselgi linnal
tagamaad
teispool jäigast telliskivist seina,
lausa säsis, suisa seljaroos...
Usu, ma ei ole iial l i h t s a l t halba teinud
oma loos.
20.4.14
X X X / Jaanus Tamm
Kanarbik, männid,
liiva soolane maitse
pragunenud huulil.
Sinule mõtlen. Ja veel:
kui kaugel on detsember.
liiva soolane maitse
pragunenud huulil.
Sinule mõtlen. Ja veel:
kui kaugel on detsember.
PÜHENDUS NR. 26/ Jaanus Tamm
Ma ei taha Sinust luuletust:
Päev algas ja veeres ja mina
istusin laua veerel, pastakas suus,
laipvalge leht ees.
Ja ma ei taha Sinust luuletust.
Luuletused on ausad.
Ausus on julm.
Päev algas ja veeres ja mina
istusin laua veerel, pastakas suus,
laipvalge leht ees.
Ja ma ei taha Sinust luuletust.
Luuletused on ausad.
Ausus on julm.
Tellimine:
Postitused (Atom)