Mu juurde voogas / Betti Alver

Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias voos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.

Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?

Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind -- siis kunas, kunas,
kui mitte nüüd?

Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.
Mu hing jääb truuks.

VALGUSE PEEGELDUS /Jaanus Tamm

Läind, läind...
Kas üle, hinge, mööda?
Ükskõik. Peaasi, et on
ots.

Jäik tuul. TV.
On, ent ei tööta.
Betoonist taeva luidu
oks.

Jäänd kinni. Liikvel
tagamaani
vaid hämaruse kallid
vood.

Jäik tuul. Läind, läind
Sa peegliklaasilt.
Märg leht. Ta ühes kandis
vool.

X X X / Tiiu Otstavel

Heldelt pillavad lõhna
öösse nartsissid
valgust kallavad ohtralt
öösse nartsissid
kas vähe veel
ööbiku ohkeist
ööde nartsissid
miks kardan
ununenud valude
valget peeglit
teis
     helgete
                ööde
                       nartsissid

X X X / Vaike Mäeots

Tulen toast, seal valmistasin lõuna,
väljas lillelõhn ja kukkub suveõunu.
Rohi liigub, lahkub õuna hing,
langemist puu ümber raske ring.
Kummardun ja võtan õuna maast,
killukese kurvast isamaast.

PÜHENDUS NR.14 (Patukahetsus) / Jaanus Tamm

Põgeneb päikese lõõsasse
silmist soolaseid teri
Kirg oli ükskord – õõtsuv soo,
teinekord mühav meri.
Kirg oli ükskord...
Ah, mis sest enam.
Ära ole mulle kuri.

X X X / Jaanus Tamm

Peas on paine. Ning ajuks auguga ämber.
Oli kord juuni, juuli...Nüüd on ainult november.
Nüüd on ainult valged lehed lendumas tuulde.
Kõnelen suvise Sinuga. Sina õnneks ei kuule.

KOGELUSED / Jaanus Tamm

Mida oskangi öeldagi talle?
Veevool kannab minema kive.
Vihm läbi liha: kondine, pime,
komberdan võssa käsikaudu,
murdunud pajuvitsad peos kui vihm.