KORIDOR / Mario Kivistik

Ta seisis pikas kitsas koridoris,
kus süda jättis lööke vahele,
üks suitsu, teine juudasuudlust noris,
ja kuskil polnud ruumi kahele.

Ta seisis seal ja tema nime hüüti.
Ta vastas. Naeru saatel sulgus uks.
Ja siiski veel üht ainuoma müüti
ta uskus, hääbumata lohutuks:

üht müüti pikast kitsast koridorist
ja kahest õnnelikust sealpool ust
ja käest, mis pärli hellalt tõstab porist,
ka siis, kui see ei tõota lunastust.

HULLUD MIND VEETLEVAD NAISED (Annele)/ Priidu Beier

Hullud mind veetlevad naised
hullud ja uhked nad
hullupööra mind veetleb
naerma kui puhkevad

üleolekut põlgust
kõike on naeru sees
ometi armastan neid ma
nende just hulluses

isegi kui nad mind naeraks
kibedalt vihaga
ometi neid ma just püüaks
haiglase ihaga

hullud mind veetlevad naised
hullud ja uhked nad
armastan ka kui kõik katsed
püüda neid luhtuvad

ALPIKANNIÕIED / Priidu Beier

Need alpikanniõied
kaks valget
ja kaks punast
poolkülmavõetut
hilissügisel su peos
ja ometi ma neid ei suudle
ja klaver vaikib
noodivihik lahti peal
seal mängis viimati su poeg
ja seegi armas
mis sest et mängida ei oska ma
ka tšellol ega viiulil
nüüd seisad seal
just nagu
kummardudes kohal klahve
su õrn profiil
(ei teist tea sellist)
võiks äratada imetlust ka
sünges Goyas
mis rääkida veel
Botticellist
tumm muusika sind saadab
mööda klahve
siis vaikib seegi
sa lihtsalt seisad
ja muud ei teegi

CAPRICCIO / Doris Kareva

Sinu silmad, sinu lõug,
tulukeste naer.
Võõras maa ja võõras tõug,
viirastuslik vaev.

Ära vaata, võõras mees,
ära vaata nii.
Tuleneel su silmades
viib mu viimseni.

Sinu veri, sinu meel,
lõhestav akord.
Tantsi, tantsi, tantsi veel,
tantsi tuhatkord!

– – –

Kuidas lühtrid põlevad!
Kuidas oigab viiul!

Tasa, teised tulevad!

Viimsel
    hingeviivul –
sina, metsik! Sina, hull!

Mine hirmus mees!

Väriseval koidikul
põlvitan Su ees.