27.2.16

UUESTI UUESTI / Jaanus Tamm

Istusid vaikselt. Istusid varjus.
Süda justnagu ära harjus.
Mälu ununes justnagu maha.
Vilkusid silmade roostesed rahad.
Mäluti mokkadest heidetud juttu:
Õhtu on ligi, oh sõbruksed, ruttu
tuleb meil viia need viimased viljad.
Hiljem on hilja. Hilja ja hilja...

Istuti vaikselt. Jutuke kalgus.
Pilvist murened vaevane valgus.
Aeg oli ümber, õhtu ligi.
Pimeduse õlule kleepus kui pigi.
Istuti. Mullasse suubusid suud.
Sajandeid istuti. Midagist muud.
Viimaks jälle üks alustas juttu:
Õhtu on ligi, oh sõbruksed, ruttu...

X X X / Killu Loona

KÜLL SIIS SAAB SAAVUTATUD TÄISULIKUUS,
kui viimne Lunastaja risti löödud saab,
kui võimatuseks saab kord võimalikkus,
kui vangidest on vabaduses ülekaal.

Kui muusikast saab imal hingeplärin,
ja kirjandusest prostituut kui saab,
kui armastuses nähakse vaid äri,
kui lootusest on lootusetus saand.

Ehk siis saab inimene vabaks, õnnelikuks.
Kes seda rahulolu iial rikuks?
Oo kauaigatsetud tasakaal!

20.2.16

X X X / Kalle Klein

ma tulen ma olen teel
kui kaater mis virvendust lõhestab veel
mu kaelalt on langenud läiknahast rihm
priix möödunud päevist mind piisutab vihm
jah nüüd on see tõsi ei valeta meel
ma tulen ma olen teel

X X X / Kalle Klein

me istume ühes paadis
ja mõlemal kätes aerud
vees hulpival heliplaadil
on salvestatud me naerud

me oleme yhes paadis
kuid seljaga yxteise poole
tuhmroosteseks tõmbunud traadid
koos hoiavad kiivas toole

me sõuame yhes paadis
mis meetritki paigast ei nihku
ja higi voolab kui vaadist
ja villid tulevad pihku

X X X / Ave Sambla

linnud on tehtud tuulest ja tuhast
on tühine fööniksi lend
põledes tunnen midagi puhast
ja enam nii väga ei vihkagi end

X X X / Ave Malken

Hoian su nime
huulte vahel
ta hellitab suud
õhtu on pime
vaikne ja jahe
katusel kõnnib tuul
Tule ja anna
mulle käsi
sina uniselt ümisev tuul
üle linna kanna
mind väsind
vaatamast kuud

X X X / Ave Malken

Liibun
vastu pimedust
hell ja hirmutu
öö süles
sündinud liblikad
lendavad laugele
mu ema nägu
on kuu

X X X / Ave Malken

Suudlen maad
vihm sajab
läbi minu
varisen mullana
põrmu
juustest jääb
härmalõngu
aasale heljuma

X X X / Vaapo Vaher

valge uks
valgeks võõbatud
peatselt löntsib sisse ilane vanamees
plekist kruus näpus
vahib vesisi silmi
itsitab
ülaste valgus ülaste kuma

X X X / Vaapo Vaher

pruunid majad sööbivad minusse enam kui
kollased
päike ulatub paraadnate
avatud suudesse küll
päriselt erutab mind
Pelgulinnas
aastate tagune tolm