X / Malle Talvet

Kõrgetel treppidel tõusime üles,
end leidsime suletud uste eest.
Avada neid aga kumbki ei julend –
ma ei teadnud, mis ootab ju ees.
Kõveraist käikudest läksime läbi,
end leidsime jällegi uste eest.
Ava nüüd julgelt ja jäta see häbi –
pole tähtis, mis ootab meid ees.
Nõnda me seikleme, otsides õnne,
ja teada ei saagi, mis ootab ees.
Ava vaid, ava vaid, täna ja homme –
pole tähtis, mis ootab meid ees.

X / Tundmatu autor

Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmunud näol...
Nii hellalt ja nii vaikselt
mind surmab sinu laul...
Su lauludest saab mu saatus,
mu meeldiv piin ja kaotus.
Su tunded võtan omaks,
kuid pole laul vaid see,
sest aina jõuetumaks,
ma muutun sinu ees...
Mul pole jõudu selleks,
et päästä end...
Võib-olla tõrksalt olen
ma hoidnud tundeid peos
Kuid selles hetkes põlen
ja ainult sinu jaoks...
Kas leitud rõõm on õige?
Ei tea...kuid loobun kõigest...

Me vahel nüüdsest / Aivo Lõhmus

Veel enne minekut
ma olen mõtteis päral
ja hoolimatult
unustanud lähte.
Su rinnad täna
kaotanud on sära,
neid vaatan nagu
kustund kaksiktähte,
mis ammu enam
laotuses ei vilgu,
kuid kuhu harjumus
on meelde jätnud suuna.
Me vahel nüüdsest kuivavana puuna
need piinlikud
ja nukrad silmapilgud,
mis äkki tunduvad
veel millenagi muuna.