26.9.15

x x x / Arvi Siig

Valu pole kunagi vale.
Kõne tast mõnikord küll.
Aga sõnata paberi palg on
kooljakaame ja -külm.
Kui sa eluvett aimad sules,
siis usu ja piserda,
et hing läbi elutule
ilmutust kisendaks.

See valu viib valu ära,
salvib sellegi ohatand suu,
kelle palve oli vakaks su küünlal
kesk kahtluse halvavat tuult.

25.9.15

X X X / Aino Saadik

On see
millegi aimdus
või vihje
kui lapsepõlvehetked
järjest enam ja enam
hakkavad end meelde tuletama...?

X X X / Aino Saadik

Hüüan läbi une
iseennast koju
mina kodutu
võõra sängi veerel...

HOMMIK / Sulev Kübarsepp

Vaikus hääl müüridest läbi ei tungi see on teadmine eilsest ja ähmases aknas on kevad ei midagi muud kui head aimleb asemel unesoe mälu

24.9.15

Üle kuristiku / Doris Kareva

Ma ütlen armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

Ma ütlen armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

X X X / Aino Saadik

Läbi avatud akna
kirju liblikas
mu tuppa põikas.
Vist kardinate kirevad lilled
olid ta hullutanud...

22.9.15

X X X / Miina Hint

kõik seisab paigal
ainult aeg-ajalt kukub
üks veetilk kraanikaussi
lõhestades pommikärgatusena
surmavaikuse
kuni plahvatuse kaja hajub
ja jälle valitseb vaikus
kõik seisab paigal

Ületalve / Aita Kivi

Kuhu sa sellise külmaga kipud?
Oma elu eest -
paigale jää
ümberringi köik kuristikud
katnud on hõbesinine jää!
Nendel kurudel
Põhjatähe all
nüüd pead püsima
kevadeni
külmavangina
minu lähedal...
Luba et ravin
su igatsust seni.

15.9.15

X X X / Markko Koljak

olen sinuga
kõnnime oleme vait
tahax
nii hirmsasti tahax
rääkida sellest
mida pole julenud iial oleme vait
usun kõik saaks korda
kui poleks vaja seda
metsikut piinlikkust
milleta võiks elada rahus
ja mitte pyyda olla need
kes me tegelikult pole
kuid me oleme vait

Köögis / Aivo Lõhmus

Söögilaual punt leivapuru, 
vaibal tolmu ja prahti. 
Ûks taldrik läks eile puruks, 
pääses sõrmedest lahti,

põranda pääle langes
ja prõksatas kaheks pooleks.
Killud said prügipange
prügivedaja hooleks,

aga see hetk ja see tundmus
ikka mu sees veel närib,
ette kuulutab tundi, kus
hingegi prügipang pärib.

‎- - - / Ave Alavainu

Nüüd igatsen su
puudutuste ehtsust
su silmavaate
loomulikku kirge
su huulte maitset
liigutuste lihtsust

Mu keha mäletab sind
ühest teisest elust
veel ühest teisest
mäletab Sind hing
ja kolmandas vaim
osa sai su valust

Nii ammu tunnen sind
et mälul pole mõtet
Nüüd igatsen su iga
JÄRGMIST mõtet

ÜKS VOOGKRISTALL END SULATAB SU VERRE / Rein Sander

Mida kõike läheb inimesel vaja.
Katust vihma kaitseks.
Seinu. Isamaja,
mis võib olla kaugel, aga kaitseks
kurja eest. Ja leivakääru,
maitseks tera soola.

5.9.15

x x x / Doris Kareva

Lumi sajab, sajab kõige üle.
Tuttav ahastus ja meeleheit
kaugenevad, kuni pole.

Istun lumes, märg on roosa kleit.
Sa läksid, hajudes seal lumesattu ...
Öös laternate sõõre väreleb.
Ja mina, kahetsedes kirgast pattu -
Suurt Vaikimist -, sul vaatan järele.

Mu veetlev hirm, sind tuhat korda tundnud
ma olen - tumeda vee peegeldust.
Musttuhat korda tuksatades murdunud
end olen - kust?

Mis seos? Mis truudus?
Veider mõte.
Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?

Kaod üle silla, mustavate vete.
Lund keerleb, vaikus paisub
karjeks mus.

Üksinda / Doris Kareva

Kõik on liiga laokil Ja ei mahu ära kuidagi see valu sinu sees Mööda tube käid ja otsid rahu Tõelist rahu leiad üksnes eneses Kõik on liiga laokil Kogu maja Pole jõudu otsast alata Vist on veidi liiga palju vaja Seks et iseennast salata

2.9.15

x x x / Piia Laanemäe

Mu silmad on
minusse sündinud
mu hallid ja niisked
vaevad
las olla nad viivugi
Sinu sees
las hetke Su veresse
kaevad
Nii pühalt ma püüan Sus kõndida
Su sõrmed et mind
ei taju
Mu hallid on minusse
sündinud
veel viivu
ma hüüan nad koju

x x x / Ave Malken

Liibun
vastu pimedust
hell ja hirmutu
öö süles
sündinud liblikad
lendavad laugudele
mu ema nägu
on kuu

X X X / Vaapo Vaher

pruunid majad sööbivad minusse enam kui
kollased
päike ulatub paraadnate
avatud suudesse küll
päriselt erutab mind
Pelgulinna
aastate tagune tolm