Arütmia / Priidu Beier

 Su häält nüüd kannan ma endas

ja midagi muud mu õlgu ei koorma
kui punane leevike kes sinna lendas
saaks taltsutada mu südame metslooma

su häält ma silitan argsi ja suudlen
su häält oma pihus võplevat tunnen
kui abitut linnupoega keda me huuled
vaid neavad ah surma - ja unustusunne

ja härmatis katab su kahvatut nägu
vaid õhuga ühte see häälgi sulada võib
öös libahundina visklen ei teagu ei nägu
mul ole vaid ainult mu sõnade kuri võim

SEL ÖÖL / Leelo Tungal

SEL ÖÖL MA

kas lähen hulluks
või muutun
või muutub miski.
Kaheksas pilvemarm
murrab end linna.
Raputan eneselt võtmeketid
ja tulen joonistama
tulekirju su seintele.
Su enda nime, su enda nime,
millest põleb mu tuba.
Põlegu sinugi oma
su enda nimest.
Olgu me mõlemad kodutud,
eks näis siis, kus kohtame teineteist.
Minu sõnade peal on
tulekahjumärk.
Sel ööl ma
kas lähen hulluks
või muutub miski?
Kõik määrdub ja muutub omaks.
Küünal kustus.
Mu pimeduse peal on
tulekahjumärk.

KUI MUSTAVAD UDUD/ Heiti Talvik

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,

saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.

KUI SUURED MUSTAD LINNUD / Kari Lauren

 taeva serval

mind ära näevad

ise äralennates

hirm

       pudeneb mu huulilt

kaja kõrvus

seisan

ja vaatan halle kive

millel põlvitades

syndisin

- mu vangistusse vabaduse 

                                           vahekord

kes

     suudax seda näha

TULEB TUTTAV ETTE/ Peep Ilmet

 Yliõrn ning habras hing

paelapidi kaelas

kramp ning nari randmetes 

justkui roostetaks sääl sees

sepisrauast naelad.