Su häält nüüd kannan ma endas
ja midagi muud mu õlgu ei koormakui punane leevike kes sinna lendas
saaks taltsutada mu südame metslooma
su häält ma silitan argsi ja suudlen
su häält oma pihus võplevat tunnen
kui abitut linnupoega keda me huuled
vaid neavad ah surma - ja unustusunne
ja härmatis katab su kahvatut nägu
vaid õhuga ühte see häälgi sulada võib
öös libahundina visklen ei teagu ei nägu
mul ole vaid ainult mu sõnade kuri võim