Kord, näiteks kahekümne aasta pärast
ma tulen siia tuppa tagasi.
Ja korjan kokku kõik need hingetõmbed,
mis sinuga siin ruumis jagasin.
Ka siis on sama kirgas varahommik
ja valgus sama tundlikuks teeb naha.
Ning kõik me elu vahepealsed aastad
päev-päevalt vaovad olematuks maha.
Neis seintes on mu praeguaegne kuju
siis teab kui mitme värvikihi all...
Ma olen vana. Sind ehk pole enam.
Ja ometi on kõik nii lähedal:
seesama lagi, meid nii palju näinud,
seesama aken, sama uksepiit.
Ja peegel! Palun, jäta oma ilme
veel enne temasse, kui välja lähme siit!
Meil on me elud. Ja ka toal on oma -
vaid jäljed neist, kes ammu läinud ära.
Ta hoiab kõiki muutumatult alles.
Ka kauge kahekümne aasta pärast.