Läheme õhtul,
läheme rohekal õhtul
kuhugi, kus meid ei nähta,
väsinud päevaste pilkude koormast.
Kaugele inimestest ja tuledest,
sügise selgeisse sahinaisse.
Külm ja puhas on maa,
ta on viinakuu viinaga pestud,
lõhkab mägilavendlist ja härmajääst.
Tule mu ligi,
pista jääkülmad käed sooja mu kaenla alla
ja kuulame koos tähtede helinat.
Ainult kaine meeletu meelest
tähed on tummad kui kalad.
Nõnda võib räbuks raisata
kõik need rohekad õhtud.
Tule mu ligi,
kuuled ju tähehelinat?
Oleme maa lapsed,
oleme viinakuust purjus,
täna läheme kumeda kupli servani
ja katsume käega klaasi,
millest on tehtud tähed.