On valgus langenud mu jalge alla,
ma seda sügisesse maasse tallan
või endassegi keset kirgast halla.
On valgus langenud mu soovi alla.
Mu soovid langenud on proovi alla,
võib-olla ma ei päästagi neid valla.
Öö unustusse siiski neid ei kalla,
mus soovid langenud on proovi alla.
Näen mustjat hobust nagu sooja leiba
kesk asfaldi ja õhu jahenemist,
ma võin neis julgeid mälestusi leida
või mälestuste argset mahenemist.
Kui valgustada oma valgusega,
eks maailm täitu loova algusega?