x x x / Leelo Tungal

Elatanud näitlejanna magab.
Sosinatest kahiseb ta maja.
Klaaside ja kardinate taga

kõnnib elu - terav lavastaja,

tellib uusi pikki näitemänge,
jagab enneolematuid rolle...
Õhk on linnakevadiselt vänge,
läbi sirelite sõidab trolle,

sõidab sadu autosid ja tramme
läbi varisenud toomingate.
Möödaruttajate kõrke samme
sumedaks teeb akna sametkate.

Proovilava päikselised tolmud
unenägudesse kogunevad.
Kordub kõik, mis kunagi on olnud -
kordub sama kergelt nagu kevad.

Toas kui teatris jälle pöördub lava.
Avanevad uksed ja maailmad.
Noore, algava ja armastava
lapse näos on näitlejanna silmad.