x x x / Doris Kareva

KES KAUA HÜÜDIS ÕHTUSSE,
sel ära väsis hääl.

Ma nägin teda seismas sääl,
just selle ilma ääre pääl;
kõhn kuju kõrgel mäel.

Ma nägin teda seismas sääl;
ta kandis hingel rasket rüüd,
ta kandis mingit rasket süüd,
ta vaatas kaugusesse.

Kurbkähe metsik hüüd.

Ma nägin teda seismas sääl.
Ma temast mõtlen nüüd.