Tume õhtu mõistujuttu vestis.
Ma ei tea, kus oled Sina nüüd.
Harilik näis kõik, mis kindlalt kestis,
kuni kajas vaikne ärahüüd.
Hetkeks silmad argirähmäst pesti:
nägin põlemas Su takust rüüd.
Pole unustust. Ma kannan igavesti
oma tuima mõistmatuse süüd.