Olen väsinud. Pihlakate tuuled
toovad silmadesse vere kibeda:
näha veel ja tunda Sind, kas kuuled,
tahaks, aga üle libeda
teen pean murdma vahelt ristis puude,
varbad söestuvad ja lumised,
mõeldes, kuidas tühjenenud kuude
taga pilvedes Sa kumised.
Varjud, millel punased on ääred,
poevad sisse jäätand akendest,
haprad noorkuulõhnalised sääred
õhku hajuvad ja libe lest
merepõhjas vetikaisse neeldub.
Paokil olid kuldsed väravad.
Räägi sellelegi, kes Sinust keeldub,
kuidas pimeduses säravad
purpursed su liikmed, kuidas neile
kinnituvad lõhnad justkui vööd,
kuidas kaebed, kuivand kiviteile
vihmaks tõusevad kesk suvist ööd.