Sind suudlen keset päeva, siidjas juus,
ja merre julgelt heidan oma ihu,
sind aina kohates, kas vees või päikeses
või kuumal kaljul, unelevas meelas,
kus eal ei kuuldu hääl:
on tuli kustunud.
Kui loojub päev, sind suudlen taas ja taas,
su valgeist jalgadest ma imen kuldset üdi,
su rohelisse urgu ma ennast poetan
ja hõbedasel liival uinun kuni
kord ulmas öeldakse:
on tuli kustunud.
Siis öö on. Lumi rõhub sind,
su lagendikke jää, su künkaid tuul,
su valgust pimedus ja mind mu hirm.
Kuid üksilduse tummal müüril
ma aina kujutlen su armsaid silmi
neid joonistades oma hingele,
kui ilmsi ammugi
on tuli kustunud,
neid joonistades oma hingele.