Tule tagasi, vaatleme sinist taevast
enne sadu, ainult viivuks.
Nopime viljast viimse rukkilille,
ainult viivuks
astume pehmel soosamblal
siinpool laukaid, ainult viivuks.
Kiigume kasteheinakõrtel liblikatena
ainult viivuks.
Tule tagasi, kõnnime kõrvu,
ainult viivuks,
veel enne üksijäämist.
Kõigile Eesti luule huvilistele / The page is created to all people who are interested in Estonian poetry.
28.10.16
24.10.16
PÜHENDUS NR. 35 (Arstitõenditeta) / Jaanus Tamm
Toda õhtut ei ole nüüd enam, ent valgus
valgub aknedest öössekui tunagi.
Peatun tuulise nurga peal inimsalus.
jälle ootan sind nagu tundagi?
Mina kindlalt ei tea, sina aamugi mitte.
Sina miskit ei tea, justkui tunagi.
Maalib varju neoonisähv lombivette.
Ma ei unusta sind. Nagu tunagi.
valgub aknedest öössekui tunagi.
Peatun tuulise nurga peal inimsalus.
jälle ootan sind nagu tundagi?
Mina kindlalt ei tea, sina aamugi mitte.
Sina miskit ei tea, justkui tunagi.
Maalib varju neoonisähv lombivette.
Ma ei unusta sind. Nagu tunagi.
X / Vaike Mäeoja
Ma puutusin su palitut,
mu armas,
soe, tuttav nagu pehme öö ta
käis,
see öö mu ööde kõrval rippus
varnas,
justnagu sada aastat saanud täis.
Ma puutusin su kingi,
minu armas,
kimp varbaid nendes erksalt
ärkvel käis,
müts riiulil metslooma uljast
karvast,
see uljus sinule vast külge jäi.
Aeg-ajalt oled kuskil urus pelus
ja muutud aina kahepaiksemaks,
ent mina olen ka ju alles elus,
päev-päevalt jääb mu ümber
vaiksemaks.
Su riided, mida olen puutunud
on minu armastuseks muutunud.
mu armas,
soe, tuttav nagu pehme öö ta
käis,
see öö mu ööde kõrval rippus
varnas,
justnagu sada aastat saanud täis.
Ma puutusin su kingi,
minu armas,
kimp varbaid nendes erksalt
ärkvel käis,
müts riiulil metslooma uljast
karvast,
see uljus sinule vast külge jäi.
Aeg-ajalt oled kuskil urus pelus
ja muutud aina kahepaiksemaks,
ent mina olen ka ju alles elus,
päev-päevalt jääb mu ümber
vaiksemaks.
Su riided, mida olen puutunud
on minu armastuseks muutunud.
20.10.16
TEDA ON VÄHEMALT KOLM / Aleksander Suuman
Teda on vähemalt kolm.
Tuleb hommiku poole ööd.
Kui uksest ei saa,
siis aknast;
kui aknast ei saa,
siis seinast läbi ta tuleb.
Tal on punased põsed,
portfellinutsakas,
lai kaabu, pikk sall,
ja tulnud nõu küsima.
On aga veel nii hoos,
et ei kuula nõu.
Jättes lauale tagasikätt
koduveini pudeli, juba ta läheb;
vandeseltslaslikult pilgutades silma
aimuvasse hommikusse läheb.
Tuleb hommiku poole ööd.
Kui uksest ei saa,
siis aknast;
kui aknast ei saa,
siis seinast läbi ta tuleb.
Tal on punased põsed,
portfellinutsakas,
lai kaabu, pikk sall,
ja tulnud nõu küsima.
On aga veel nii hoos,
et ei kuula nõu.
Jättes lauale tagasikätt
koduveini pudeli, juba ta läheb;
vandeseltslaslikult pilgutades silma
aimuvasse hommikusse läheb.
X X X / Rein Sander
mu elu kindlustaad neli seina
ja daam, kel perekonnanimi klein
toob selle kohta tunnistuse koju
ja pärnumaal üht küla kutsutakse leina
seal õitseb peetrileht ja ängelhein
seal rabaserva halle längus maju
tean, katab metsa vari, päike loojub
just praegu merre, mis on metsa taga
tean elukindlust, millest hinges soojub
tean ka, et selle pärast praegu sa ei maga
ja kindlusetult vaatad valget lage
ja daam, kel perekonnanimi klein
toob selle kohta tunnistuse koju
ja pärnumaal üht küla kutsutakse leina
seal õitseb peetrileht ja ängelhein
seal rabaserva halle längus maju
tean, katab metsa vari, päike loojub
just praegu merre, mis on metsa taga
tean elukindlust, millest hinges soojub
tean ka, et selle pärast praegu sa ei maga
ja kindlusetult vaatad valget lage
X / Leelo Tungal
LÄBI RÄITSMEHÄITSMETE JÄLLE
kõnelen sinule sinust.
Nõnda sa kõnnid seal kusagil,
kõigist mu sõnadest sõnutud,
liig armas, liig õrn,
liiga endine
räitsmehäitsmete aurus.
Värske lumede lõhn on see,
mis aurab su ripsmeilt ja riietelt.
Sinu päevane tee on see.
Kuid läbi tulise naha,
läbi mustade ripsmete imbub
vanu hapraid ja aegunuid sõnu,
mille tähendus seisab usus.
Minu sajatet räitsmete nimbus
hubiseb kohal su pea.
Oled mu saadetud sõnadest sõnutud,
olgu ööd sulle minuta mõnutud,
rõõmud riivitud, kurbused keelatud,
kuumad pisarad leigena keelatud.
Ole väsinud hellusevargusest,
ole rikas mu jagatud vaesusest.
Läbi räitsmehäitsmete jälle
kõnelen sinuga sinust,
olles su kaugetest lausetest lausutud.
kõnelen sinule sinust.
Nõnda sa kõnnid seal kusagil,
kõigist mu sõnadest sõnutud,
liig armas, liig õrn,
liiga endine
räitsmehäitsmete aurus.
Värske lumede lõhn on see,
mis aurab su ripsmeilt ja riietelt.
Sinu päevane tee on see.
Kuid läbi tulise naha,
läbi mustade ripsmete imbub
vanu hapraid ja aegunuid sõnu,
mille tähendus seisab usus.
Minu sajatet räitsmete nimbus
hubiseb kohal su pea.
Oled mu saadetud sõnadest sõnutud,
olgu ööd sulle minuta mõnutud,
rõõmud riivitud, kurbused keelatud,
kuumad pisarad leigena keelatud.
Ole väsinud hellusevargusest,
ole rikas mu jagatud vaesusest.
Läbi räitsmehäitsmete jälle
kõnelen sinuga sinust,
olles su kaugetest lausetest lausutud.
19.10.16
X X X / Rein Sander
Olen end alati natuke võörana tundnud
nagu me kõik sellel soisel ja kivisel maal.
Kõnelen. Tõsised nimed me puudele oleme andnud.
Maameelselt kõlavad vaher ja pedajas, saar.
Ühtainsat võõramaa puud
aga elupuuks kutsume üha
mõtlema pean, millest johtub see imeline seik.
Tähendab tõesti nii palju me elus ta müha?
Sügistuules ta alla me läheme kõik.
Kõik. Ja kui midagi siia me jätame maha,
on see me elu, me metsad ja puud, meie maa.
Natuke võõras. On temas me raod ja me sahad.
Kivid ja laukad. Ja elupuu iginoor raag.
nagu me kõik sellel soisel ja kivisel maal.
Kõnelen. Tõsised nimed me puudele oleme andnud.
Maameelselt kõlavad vaher ja pedajas, saar.
Ühtainsat võõramaa puud
aga elupuuks kutsume üha
mõtlema pean, millest johtub see imeline seik.
Tähendab tõesti nii palju me elus ta müha?
Sügistuules ta alla me läheme kõik.
Kõik. Ja kui midagi siia me jätame maha,
on see me elu, me metsad ja puud, meie maa.
Natuke võõras. On temas me raod ja me sahad.
Kivid ja laukad. Ja elupuu iginoor raag.
ALGUS JA LÕPP / Liidia Tuulse
Algus ja lõpp
ja lõpuks samad arlikud astumised
nagu alguses.
Mesilille lõhnav kollendus,
mooni õhetav küpsus viljas,
takja torked
ja sinisiguri silmavesi.
Kõik kokku üürike kevad,
põgus suvi ja põgenev sügis.
Päike.
Rahe ja raju.
Udu ja uned.
Aga viimne tuul hjautab kõik.
Samad arglikud astumised
nagu alguses.
ja lõpuks samad arlikud astumised
nagu alguses.
Mesilille lõhnav kollendus,
mooni õhetav küpsus viljas,
takja torked
ja sinisiguri silmavesi.
Kõik kokku üürike kevad,
põgus suvi ja põgenev sügis.
Päike.
Rahe ja raju.
Udu ja uned.
Aga viimne tuul hjautab kõik.
Samad arglikud astumised
nagu alguses.
X X X / Sulev Kübarsepp
Kõik mis olnud on praegu
läinud kõigega põrgu
hetke meeletu headus meie
kohal vaid kõrgub
kuum king lõhub ketid
elu argisest loost
äkki oleme vabad lendu
tõuseme koos
on su mäslevas kehas
veelgi mäselvam hing
tunnen enese ümber ja
eneses sind
see on arutu rõõm mis
mind heldima paneb
meie peades on peatus
ilmavalu on vale
kõik mis olnud mis tuleb
mõttes olemast tõrgub
hetke kohutav õrnus meie
kohal vaid kõrgub
läinud kõigega põrgu
hetke meeletu headus meie
kohal vaid kõrgub
kuum king lõhub ketid
elu argisest loost
äkki oleme vabad lendu
tõuseme koos
on su mäslevas kehas
veelgi mäselvam hing
tunnen enese ümber ja
eneses sind
see on arutu rõõm mis
mind heldima paneb
meie peades on peatus
ilmavalu on vale
kõik mis olnud mis tuleb
mõttes olemast tõrgub
hetke kohutav õrnus meie
kohal vaid kõrgub
18.10.16
X X X / Taavi Tuulik
Teeks kohe mdagi head,
tooks sulle kirsimarju,
siluks su palavat pead,
viiks sind vihma eest varju.
Sulle, halvale, andeks
annaks viimsegi patu.
Koos sinu kurbust kandes
saavutaks saavutamatu -
sulataksin su üles.
Aga ei pääse ligi.
Vaikida sinuga ühes
oskan ma ometigi.
tooks sulle kirsimarju,
siluks su palavat pead,
viiks sind vihma eest varju.
Sulle, halvale, andeks
annaks viimsegi patu.
Koos sinu kurbust kandes
saavutaks saavutamatu -
sulataksin su üles.
Aga ei pääse ligi.
Vaikida sinuga ühes
oskan ma ometigi.
(lõik) / Leelo Tungal
Aga vahel on hea olla mõttes ja murelik,
põsil nukruse õrn tolmukord.
Sest on lõpmatu rõõm olla lõplik ja murelik
ühes sinuga üksainus kord.
põsil nukruse õrn tolmukord.
Sest on lõpmatu rõõm olla lõplik ja murelik
ühes sinuga üksainus kord.
Pilliroog / Leelo Tungal
Mu õe naer
oli flööt sinu suul.
Mu õe silmad
olid kui sinine lumi.
Mu õe käed
olid taltsutatud linnud
su õlul.
Ah, juba siis oli selles
järvemaastiku lõplikkust.
Pilliroog, pilliroog,
pilli roog...
oli flööt sinu suul.
Mu õe silmad
olid kui sinine lumi.
Mu õe käed
olid taltsutatud linnud
su õlul.
Ah, juba siis oli selles
järvemaastiku lõplikkust.
Pilliroog, pilliroog,
pilli roog...
9.7.16
X X X / Elo Laanearu
Soe öö hoiab sind endas
enese embuses
kui tüütav vooruse vein
tule mu juurde
sel vaiksel juunikuu ööl
tule läbi valguse aedade
mida kõikjal näed
tule tule
läbi sirelite kustund õitsemise
tule ööde hakul
kui hommikut
juba teispool taevakeha on näha
tule salaja üle kõige
mis heledalt kumab
ja teele võib jääda
ja tule üle eha
tule mu juurde nii
et võiksidki jääda
enese embuses
kui tüütav vooruse vein
tule mu juurde
sel vaiksel juunikuu ööl
tule läbi valguse aedade
mida kõikjal näed
tule tule
läbi sirelite kustund õitsemise
tule ööde hakul
kui hommikut
juba teispool taevakeha on näha
tule salaja üle kõige
mis heledalt kumab
ja teele võib jääda
ja tule üle eha
tule mu juurde nii
et võiksidki jääda
7.7.16
X X X / Vaike Mäeoja
Su juuksed kuusemetsana kohisesid.
All - mõtete salapära
ja suudluste päikeselaigud,
kui su juustesse sosistasin.
Siis eksisin neisse ära
justnagu võõrais paigus,
su peale sadanud aastad
lõhnavad kuusevaigust.
All - mõtete salapära
ja suudluste päikeselaigud,
kui su juustesse sosistasin.
Siis eksisin neisse ära
justnagu võõrais paigus,
su peale sadanud aastad
lõhnavad kuusevaigust.
X X X/ Jaanus Tamm
ELAVAD TULED ÕHTUSE TAEVA ÜLE
külalist tulemas aiman teispool maju.
Külaline on teel, täna ja homme ja
ikka: aastaaeg, sõber, õhtu ja armas.
Elavad tuled vilkumas kevadudus
uks on lumest, tassides jahtumas tee:
linn mähkub loomisevaipa sõnatu jõuga.
Ootan tulemas Sind ma? Või iseennast?
külalist tulemas aiman teispool maju.
Külaline on teel, täna ja homme ja
ikka: aastaaeg, sõber, õhtu ja armas.
Elavad tuled vilkumas kevadudus
uks on lumest, tassides jahtumas tee:
linn mähkub loomisevaipa sõnatu jõuga.
Ootan tulemas Sind ma? Või iseennast?
27.2.16
UUESTI UUESTI / Jaanus Tamm
Istusid vaikselt. Istusid varjus.
Süda justnagu ära harjus.
Mälu ununes justnagu maha.
Vilkusid silmade roostesed rahad.
Mäluti mokkadest heidetud juttu:
Õhtu on ligi, oh sõbruksed, ruttu
tuleb meil viia need viimased viljad.
Hiljem on hilja. Hilja ja hilja...
Istuti vaikselt. Jutuke kalgus.
Pilvist murened vaevane valgus.
Aeg oli ümber, õhtu ligi.
Pimeduse õlule kleepus kui pigi.
Istuti. Mullasse suubusid suud.
Sajandeid istuti. Midagist muud.
Viimaks jälle üks alustas juttu:
Õhtu on ligi, oh sõbruksed, ruttu...
Süda justnagu ära harjus.
Mälu ununes justnagu maha.
Vilkusid silmade roostesed rahad.
Mäluti mokkadest heidetud juttu:
Õhtu on ligi, oh sõbruksed, ruttu
tuleb meil viia need viimased viljad.
Hiljem on hilja. Hilja ja hilja...
Istuti vaikselt. Jutuke kalgus.
Pilvist murened vaevane valgus.
Aeg oli ümber, õhtu ligi.
Pimeduse õlule kleepus kui pigi.
Istuti. Mullasse suubusid suud.
Sajandeid istuti. Midagist muud.
Viimaks jälle üks alustas juttu:
Õhtu on ligi, oh sõbruksed, ruttu...
X X X / Killu Loona
KÜLL SIIS SAAB SAAVUTATUD TÄISULIKUUS,
kui viimne Lunastaja risti löödud saab,
kui võimatuseks saab kord võimalikkus,
kui vangidest on vabaduses ülekaal.
Kui muusikast saab imal hingeplärin,
ja kirjandusest prostituut kui saab,
kui armastuses nähakse vaid äri,
kui lootusest on lootusetus saand.
Ehk siis saab inimene vabaks, õnnelikuks.
Kes seda rahulolu iial rikuks?
Oo kauaigatsetud tasakaal!
kui viimne Lunastaja risti löödud saab,
kui võimatuseks saab kord võimalikkus,
kui vangidest on vabaduses ülekaal.
Kui muusikast saab imal hingeplärin,
ja kirjandusest prostituut kui saab,
kui armastuses nähakse vaid äri,
kui lootusest on lootusetus saand.
Ehk siis saab inimene vabaks, õnnelikuks.
Kes seda rahulolu iial rikuks?
Oo kauaigatsetud tasakaal!
20.2.16
X X X / Kalle Klein
ma tulen ma olen teel
kui kaater mis virvendust lõhestab veel
mu kaelalt on langenud läiknahast rihm
priix möödunud päevist mind piisutab vihm
jah nüüd on see tõsi ei valeta meel
ma tulen ma olen teel
kui kaater mis virvendust lõhestab veel
mu kaelalt on langenud läiknahast rihm
priix möödunud päevist mind piisutab vihm
jah nüüd on see tõsi ei valeta meel
ma tulen ma olen teel
X X X / Kalle Klein
me istume ühes paadis
ja mõlemal kätes aerud
vees hulpival heliplaadil
on salvestatud me naerud
me oleme yhes paadis
kuid seljaga yxteise poole
tuhmroosteseks tõmbunud traadid
koos hoiavad kiivas toole
me sõuame yhes paadis
mis meetritki paigast ei nihku
ja higi voolab kui vaadist
ja villid tulevad pihku
ja mõlemal kätes aerud
vees hulpival heliplaadil
on salvestatud me naerud
me oleme yhes paadis
kuid seljaga yxteise poole
tuhmroosteseks tõmbunud traadid
koos hoiavad kiivas toole
me sõuame yhes paadis
mis meetritki paigast ei nihku
ja higi voolab kui vaadist
ja villid tulevad pihku
X X X / Ave Sambla
linnud on tehtud tuulest ja tuhast
on tühine fööniksi lend
põledes tunnen midagi puhast
ja enam nii väga ei vihkagi end
on tühine fööniksi lend
põledes tunnen midagi puhast
ja enam nii väga ei vihkagi end
X X X / Ave Malken
Hoian su nime
huulte vahel
ta hellitab suud
õhtu on pime
vaikne ja jahe
katusel kõnnib tuul
Tule ja anna
mulle käsi
sina uniselt ümisev tuul
üle linna kanna
mind väsind
vaatamast kuud
huulte vahel
ta hellitab suud
õhtu on pime
vaikne ja jahe
katusel kõnnib tuul
Tule ja anna
mulle käsi
sina uniselt ümisev tuul
üle linna kanna
mind väsind
vaatamast kuud
X X X / Ave Malken
Liibun
vastu pimedust
hell ja hirmutu
öö süles
sündinud liblikad
lendavad laugele
mu ema nägu
on kuu
vastu pimedust
hell ja hirmutu
öö süles
sündinud liblikad
lendavad laugele
mu ema nägu
on kuu
X X X / Ave Malken
Suudlen maad
vihm sajab
läbi minu
varisen mullana
põrmu
juustest jääb
härmalõngu
aasale heljuma
vihm sajab
läbi minu
varisen mullana
põrmu
juustest jääb
härmalõngu
aasale heljuma
X X X / Vaapo Vaher
valge uks
valgeks võõbatud
peatselt löntsib sisse ilane vanamees
plekist kruus näpus
vahib vesisi silmi
itsitab
ülaste valgus ülaste kuma
valgeks võõbatud
peatselt löntsib sisse ilane vanamees
plekist kruus näpus
vahib vesisi silmi
itsitab
ülaste valgus ülaste kuma
X X X / Vaapo Vaher
pruunid majad sööbivad minusse enam kui
kollased
päike ulatub paraadnate
avatud suudesse küll
päriselt erutab mind
Pelgulinnas
aastate tagune tolm
kollased
päike ulatub paraadnate
avatud suudesse küll
päriselt erutab mind
Pelgulinnas
aastate tagune tolm
17.1.16
KORIDOR / Mario Kivistik
Ta seisis pikas kitsas koridoris,
kus süda jättis lööke vahele,
üks suitsu, teine juudasuudlust noris,
ja kuskil polnud ruumi kahele.
Ta seisis seal ja tema nime hüüti.
Ta vastas. Naeru saatel sulgus uks.
Ja siiski veel üht ainuoma müüti
ta uskus, hääbumata lohutuks:
üht müüti pikast kitsast koridorist
ja kahest õnnelikust sealpool ust
ja käest, mis pärli hellalt tõstab porist,
ka siis, kui see ei tõota lunastust.
kus süda jättis lööke vahele,
üks suitsu, teine juudasuudlust noris,
ja kuskil polnud ruumi kahele.
Ta seisis seal ja tema nime hüüti.
Ta vastas. Naeru saatel sulgus uks.
Ja siiski veel üht ainuoma müüti
ta uskus, hääbumata lohutuks:
üht müüti pikast kitsast koridorist
ja kahest õnnelikust sealpool ust
ja käest, mis pärli hellalt tõstab porist,
ka siis, kui see ei tõota lunastust.
16.1.16
HULLUD MIND VEETLEVAD NAISED (Annele)/ Priidu Beier
Hullud mind veetlevad naised
hullud ja uhked nad
hullupööra mind veetleb
naerma kui puhkevad
üleolekut põlgust
kõike on naeru sees
ometi armastan neid ma
nende just hulluses
isegi kui nad mind naeraks
kibedalt vihaga
ometi neid ma just püüaks
haiglase ihaga
hullud mind veetlevad naised
hullud ja uhked nad
armastan ka kui kõik katsed
püüda neid luhtuvad
hullud ja uhked nad
hullupööra mind veetleb
naerma kui puhkevad
üleolekut põlgust
kõike on naeru sees
ometi armastan neid ma
nende just hulluses
isegi kui nad mind naeraks
kibedalt vihaga
ometi neid ma just püüaks
haiglase ihaga
hullud mind veetlevad naised
hullud ja uhked nad
armastan ka kui kõik katsed
püüda neid luhtuvad
15.1.16
ALPIKANNIÕIED / Priidu Beier
Need alpikanniõied
kaks valget
ja kaks punast
poolkülmavõetut
hilissügisel su peos
ja ometi ma neid ei suudle
ja klaver vaikib
noodivihik lahti peal
seal mängis viimati su poeg
ja seegi armas
mis sest et mängida ei oska ma
ka tšellol ega viiulil
nüüd seisad seal
just nagu
kummardudes kohal klahve
su õrn profiil
(ei teist tea sellist)
võiks äratada imetlust ka
sünges Goyas
mis rääkida veel
Botticellist
tumm muusika sind saadab
mööda klahve
siis vaikib seegi
sa lihtsalt seisad
ja muud ei teegi
kaks valget
ja kaks punast
poolkülmavõetut
hilissügisel su peos
ja ometi ma neid ei suudle
ja klaver vaikib
noodivihik lahti peal
seal mängis viimati su poeg
ja seegi armas
mis sest et mängida ei oska ma
ka tšellol ega viiulil
nüüd seisad seal
just nagu
kummardudes kohal klahve
su õrn profiil
(ei teist tea sellist)
võiks äratada imetlust ka
sünges Goyas
mis rääkida veel
Botticellist
tumm muusika sind saadab
mööda klahve
siis vaikib seegi
sa lihtsalt seisad
ja muud ei teegi
CAPRICCIO / Doris Kareva
Sinu silmad, sinu lõug,
tulukeste naer.
Võõras maa ja võõras tõug,
viirastuslik vaev.
Ära vaata, võõras mees,
ära vaata nii.
Tuleneel su silmades
viib mu viimseni.
Sinu veri, sinu meel,
lõhestav akord.
Tantsi, tantsi, tantsi veel,
tantsi tuhatkord!
– – –
Kuidas lühtrid põlevad!
Kuidas oigab viiul!
Tasa, teised tulevad!
Viimsel
hingeviivul –
sina, metsik! Sina, hull!
Mine hirmus mees!
Väriseval koidikul
põlvitan Su ees.
tulukeste naer.
Võõras maa ja võõras tõug,
viirastuslik vaev.
Ära vaata, võõras mees,
ära vaata nii.
Tuleneel su silmades
viib mu viimseni.
Sinu veri, sinu meel,
lõhestav akord.
Tantsi, tantsi, tantsi veel,
tantsi tuhatkord!
– – –
Kuidas lühtrid põlevad!
Kuidas oigab viiul!
Tasa, teised tulevad!
Viimsel
hingeviivul –
sina, metsik! Sina, hull!
Mine hirmus mees!
Väriseval koidikul
põlvitan Su ees.
Tellimine:
Postitused (Atom)