Olen end alati natuke võörana tundnud
nagu me kõik sellel soisel ja kivisel maal.
Kõnelen. Tõsised nimed me puudele oleme andnud.
Maameelselt kõlavad vaher ja pedajas, saar.
Ühtainsat võõramaa puud
aga elupuuks kutsume üha
mõtlema pean, millest johtub see imeline seik.
Tähendab tõesti nii palju me elus ta müha?
Sügistuules ta alla me läheme kõik.
Kõik. Ja kui midagi siia me jätame maha,
on see me elu, me metsad ja puud, meie maa.
Natuke võõras. On temas me raod ja me sahad.
Kivid ja laukad. Ja elupuu iginoor raag.