Ma puutusin su palitut,
mu armas,
soe, tuttav nagu pehme öö ta
käis,
see öö mu ööde kõrval rippus
varnas,
justnagu sada aastat saanud täis.
Ma puutusin su kingi,
minu armas,
kimp varbaid nendes erksalt
ärkvel käis,
müts riiulil metslooma uljast
karvast,
see uljus sinule vast külge jäi.
Aeg-ajalt oled kuskil urus pelus
ja muutud aina kahepaiksemaks,
ent mina olen ka ju alles elus,
päev-päevalt jääb mu ümber
vaiksemaks.
Su riided, mida olen puutunud
on minu armastuseks muutunud.