Tule tagasi, vaatleme sinist taevast
enne sadu, ainult viivuks.
Nopime viljast viimse rukkilille,
ainult viivuks
astume pehmel soosamblal
siinpool laukaid, ainult viivuks.
Kiigume kasteheinakõrtel liblikatena
ainult viivuks.
Tule tagasi, kõnnime kõrvu,
ainult viivuks,
veel enne üksijäämist.
Kõigile Eesti luule huvilistele / The page is created to all people who are interested in Estonian poetry.
28.10.16
24.10.16
PÜHENDUS NR. 35 (Arstitõenditeta) / Jaanus Tamm
Toda õhtut ei ole nüüd enam, ent valgus
valgub aknedest öössekui tunagi.
Peatun tuulise nurga peal inimsalus.
jälle ootan sind nagu tundagi?
Mina kindlalt ei tea, sina aamugi mitte.
Sina miskit ei tea, justkui tunagi.
Maalib varju neoonisähv lombivette.
Ma ei unusta sind. Nagu tunagi.
valgub aknedest öössekui tunagi.
Peatun tuulise nurga peal inimsalus.
jälle ootan sind nagu tundagi?
Mina kindlalt ei tea, sina aamugi mitte.
Sina miskit ei tea, justkui tunagi.
Maalib varju neoonisähv lombivette.
Ma ei unusta sind. Nagu tunagi.
X / Vaike Mäeoja
Ma puutusin su palitut,
mu armas,
soe, tuttav nagu pehme öö ta
käis,
see öö mu ööde kõrval rippus
varnas,
justnagu sada aastat saanud täis.
Ma puutusin su kingi,
minu armas,
kimp varbaid nendes erksalt
ärkvel käis,
müts riiulil metslooma uljast
karvast,
see uljus sinule vast külge jäi.
Aeg-ajalt oled kuskil urus pelus
ja muutud aina kahepaiksemaks,
ent mina olen ka ju alles elus,
päev-päevalt jääb mu ümber
vaiksemaks.
Su riided, mida olen puutunud
on minu armastuseks muutunud.
mu armas,
soe, tuttav nagu pehme öö ta
käis,
see öö mu ööde kõrval rippus
varnas,
justnagu sada aastat saanud täis.
Ma puutusin su kingi,
minu armas,
kimp varbaid nendes erksalt
ärkvel käis,
müts riiulil metslooma uljast
karvast,
see uljus sinule vast külge jäi.
Aeg-ajalt oled kuskil urus pelus
ja muutud aina kahepaiksemaks,
ent mina olen ka ju alles elus,
päev-päevalt jääb mu ümber
vaiksemaks.
Su riided, mida olen puutunud
on minu armastuseks muutunud.
20.10.16
TEDA ON VÄHEMALT KOLM / Aleksander Suuman
Teda on vähemalt kolm.
Tuleb hommiku poole ööd.
Kui uksest ei saa,
siis aknast;
kui aknast ei saa,
siis seinast läbi ta tuleb.
Tal on punased põsed,
portfellinutsakas,
lai kaabu, pikk sall,
ja tulnud nõu küsima.
On aga veel nii hoos,
et ei kuula nõu.
Jättes lauale tagasikätt
koduveini pudeli, juba ta läheb;
vandeseltslaslikult pilgutades silma
aimuvasse hommikusse läheb.
Tuleb hommiku poole ööd.
Kui uksest ei saa,
siis aknast;
kui aknast ei saa,
siis seinast läbi ta tuleb.
Tal on punased põsed,
portfellinutsakas,
lai kaabu, pikk sall,
ja tulnud nõu küsima.
On aga veel nii hoos,
et ei kuula nõu.
Jättes lauale tagasikätt
koduveini pudeli, juba ta läheb;
vandeseltslaslikult pilgutades silma
aimuvasse hommikusse läheb.
X X X / Rein Sander
mu elu kindlustaad neli seina
ja daam, kel perekonnanimi klein
toob selle kohta tunnistuse koju
ja pärnumaal üht küla kutsutakse leina
seal õitseb peetrileht ja ängelhein
seal rabaserva halle längus maju
tean, katab metsa vari, päike loojub
just praegu merre, mis on metsa taga
tean elukindlust, millest hinges soojub
tean ka, et selle pärast praegu sa ei maga
ja kindlusetult vaatad valget lage
ja daam, kel perekonnanimi klein
toob selle kohta tunnistuse koju
ja pärnumaal üht küla kutsutakse leina
seal õitseb peetrileht ja ängelhein
seal rabaserva halle längus maju
tean, katab metsa vari, päike loojub
just praegu merre, mis on metsa taga
tean elukindlust, millest hinges soojub
tean ka, et selle pärast praegu sa ei maga
ja kindlusetult vaatad valget lage
X / Leelo Tungal
LÄBI RÄITSMEHÄITSMETE JÄLLE
kõnelen sinule sinust.
Nõnda sa kõnnid seal kusagil,
kõigist mu sõnadest sõnutud,
liig armas, liig õrn,
liiga endine
räitsmehäitsmete aurus.
Värske lumede lõhn on see,
mis aurab su ripsmeilt ja riietelt.
Sinu päevane tee on see.
Kuid läbi tulise naha,
läbi mustade ripsmete imbub
vanu hapraid ja aegunuid sõnu,
mille tähendus seisab usus.
Minu sajatet räitsmete nimbus
hubiseb kohal su pea.
Oled mu saadetud sõnadest sõnutud,
olgu ööd sulle minuta mõnutud,
rõõmud riivitud, kurbused keelatud,
kuumad pisarad leigena keelatud.
Ole väsinud hellusevargusest,
ole rikas mu jagatud vaesusest.
Läbi räitsmehäitsmete jälle
kõnelen sinuga sinust,
olles su kaugetest lausetest lausutud.
kõnelen sinule sinust.
Nõnda sa kõnnid seal kusagil,
kõigist mu sõnadest sõnutud,
liig armas, liig õrn,
liiga endine
räitsmehäitsmete aurus.
Värske lumede lõhn on see,
mis aurab su ripsmeilt ja riietelt.
Sinu päevane tee on see.
Kuid läbi tulise naha,
läbi mustade ripsmete imbub
vanu hapraid ja aegunuid sõnu,
mille tähendus seisab usus.
Minu sajatet räitsmete nimbus
hubiseb kohal su pea.
Oled mu saadetud sõnadest sõnutud,
olgu ööd sulle minuta mõnutud,
rõõmud riivitud, kurbused keelatud,
kuumad pisarad leigena keelatud.
Ole väsinud hellusevargusest,
ole rikas mu jagatud vaesusest.
Läbi räitsmehäitsmete jälle
kõnelen sinuga sinust,
olles su kaugetest lausetest lausutud.
19.10.16
X X X / Rein Sander
Olen end alati natuke võörana tundnud
nagu me kõik sellel soisel ja kivisel maal.
Kõnelen. Tõsised nimed me puudele oleme andnud.
Maameelselt kõlavad vaher ja pedajas, saar.
Ühtainsat võõramaa puud
aga elupuuks kutsume üha
mõtlema pean, millest johtub see imeline seik.
Tähendab tõesti nii palju me elus ta müha?
Sügistuules ta alla me läheme kõik.
Kõik. Ja kui midagi siia me jätame maha,
on see me elu, me metsad ja puud, meie maa.
Natuke võõras. On temas me raod ja me sahad.
Kivid ja laukad. Ja elupuu iginoor raag.
nagu me kõik sellel soisel ja kivisel maal.
Kõnelen. Tõsised nimed me puudele oleme andnud.
Maameelselt kõlavad vaher ja pedajas, saar.
Ühtainsat võõramaa puud
aga elupuuks kutsume üha
mõtlema pean, millest johtub see imeline seik.
Tähendab tõesti nii palju me elus ta müha?
Sügistuules ta alla me läheme kõik.
Kõik. Ja kui midagi siia me jätame maha,
on see me elu, me metsad ja puud, meie maa.
Natuke võõras. On temas me raod ja me sahad.
Kivid ja laukad. Ja elupuu iginoor raag.
ALGUS JA LÕPP / Liidia Tuulse
Algus ja lõpp
ja lõpuks samad arlikud astumised
nagu alguses.
Mesilille lõhnav kollendus,
mooni õhetav küpsus viljas,
takja torked
ja sinisiguri silmavesi.
Kõik kokku üürike kevad,
põgus suvi ja põgenev sügis.
Päike.
Rahe ja raju.
Udu ja uned.
Aga viimne tuul hjautab kõik.
Samad arglikud astumised
nagu alguses.
ja lõpuks samad arlikud astumised
nagu alguses.
Mesilille lõhnav kollendus,
mooni õhetav küpsus viljas,
takja torked
ja sinisiguri silmavesi.
Kõik kokku üürike kevad,
põgus suvi ja põgenev sügis.
Päike.
Rahe ja raju.
Udu ja uned.
Aga viimne tuul hjautab kõik.
Samad arglikud astumised
nagu alguses.
X X X / Sulev Kübarsepp
Kõik mis olnud on praegu
läinud kõigega põrgu
hetke meeletu headus meie
kohal vaid kõrgub
kuum king lõhub ketid
elu argisest loost
äkki oleme vabad lendu
tõuseme koos
on su mäslevas kehas
veelgi mäselvam hing
tunnen enese ümber ja
eneses sind
see on arutu rõõm mis
mind heldima paneb
meie peades on peatus
ilmavalu on vale
kõik mis olnud mis tuleb
mõttes olemast tõrgub
hetke kohutav õrnus meie
kohal vaid kõrgub
läinud kõigega põrgu
hetke meeletu headus meie
kohal vaid kõrgub
kuum king lõhub ketid
elu argisest loost
äkki oleme vabad lendu
tõuseme koos
on su mäslevas kehas
veelgi mäselvam hing
tunnen enese ümber ja
eneses sind
see on arutu rõõm mis
mind heldima paneb
meie peades on peatus
ilmavalu on vale
kõik mis olnud mis tuleb
mõttes olemast tõrgub
hetke kohutav õrnus meie
kohal vaid kõrgub
18.10.16
X X X / Taavi Tuulik
Teeks kohe mdagi head,
tooks sulle kirsimarju,
siluks su palavat pead,
viiks sind vihma eest varju.
Sulle, halvale, andeks
annaks viimsegi patu.
Koos sinu kurbust kandes
saavutaks saavutamatu -
sulataksin su üles.
Aga ei pääse ligi.
Vaikida sinuga ühes
oskan ma ometigi.
tooks sulle kirsimarju,
siluks su palavat pead,
viiks sind vihma eest varju.
Sulle, halvale, andeks
annaks viimsegi patu.
Koos sinu kurbust kandes
saavutaks saavutamatu -
sulataksin su üles.
Aga ei pääse ligi.
Vaikida sinuga ühes
oskan ma ometigi.
(lõik) / Leelo Tungal
Aga vahel on hea olla mõttes ja murelik,
põsil nukruse õrn tolmukord.
Sest on lõpmatu rõõm olla lõplik ja murelik
ühes sinuga üksainus kord.
põsil nukruse õrn tolmukord.
Sest on lõpmatu rõõm olla lõplik ja murelik
ühes sinuga üksainus kord.
Pilliroog / Leelo Tungal
Mu õe naer
oli flööt sinu suul.
Mu õe silmad
olid kui sinine lumi.
Mu õe käed
olid taltsutatud linnud
su õlul.
Ah, juba siis oli selles
järvemaastiku lõplikkust.
Pilliroog, pilliroog,
pilli roog...
oli flööt sinu suul.
Mu õe silmad
olid kui sinine lumi.
Mu õe käed
olid taltsutatud linnud
su õlul.
Ah, juba siis oli selles
järvemaastiku lõplikkust.
Pilliroog, pilliroog,
pilli roog...
Tellimine:
Postitused (Atom)