Ei mina sinu silmadesse mahu.
Ükskõik, mis püüan - üle jääb must pool.
Must pool, kus pole loota hingerahu,
see pool, kus sünnib sapp ja silmasool.
Pruun pilk mu küljest võtab helge tahu,
kõik ilmilu neelab võimas vool.
Ent halba ometigi maha ma ei tahu.
Sest pilk ei ole peitel, viil või nool.
Ta pole julm. Ja sestap teebki kurja,
ta lihtsalt võtab nõudmatagi urja.
Mu enda mõtteist mõra kasvab praoks.
Pool mind on varjus, aga poole turja
kõik mured laon, ning niita läheb kurja.
Ja pikk on tema minek minu jaoks...