Üle loojanguluhtade lõhnavad hobused,
varjud murduvad mätastel, kiiguvad kaasa
kuhu jäid, kuhu kadusid, kus on need kodused
varsa kapaka kabjaga katsutud aasad?
Rohi jalgade ees juba mustendab pimedalt
pead on kummargil punase päikese poole,
ei veel märki käe karikakraselt imemaalt,
mille kutse on kaikunud hobuste soole
sealt, kus vetruvaist ududest kasvavad varjupuud,
veteselgusest lõhnavad ülejõetuuled,
ja neid rõõme, mis kunagi koitu on karjutud
rohusaginas eha eel tagasikuuled,
sealt, kus lakkade lehvides äreval tüminal
aasakaugusi mõõdavad hobustekarjad
ja kus keskpäevaleitsakus mõtlikul üminal
kergelt õõtsudes küpsevad maasikamarjad.
Päevad kustuvad õhtusse murederodused,
ringi tammuvad, otsivad heledat aasa.
Üle loojanguluhtade lähevad hobused,
viies maailma murdeea endaga kaasa.