Puudel on haarmed väänlevad, vihavad,
põõsastel turris turjad.
Seintel on kõrvad roosad ja lihavad,
tumedatel tundlad kurjad.
Udu on umbne, jäine ja hall,
kellegi jäljed on akna all,
jäljed, mis kuskilt ei alga.
Toru on hargil, kuid telefois
kordub tasane ähvardav pomin
salgad...salgad...salgad...
Seisad kui roimalt tabat,
kestab kimääride sabat,
veriseid sulgi sajab,
peegliski tõmbleb ajutu lõust.
Voolmetes võppub maja,
mulksuvad nurgad ja sopid.
Ruhmiku kurku topid,
oksendad kõigest jõust.