Võti / Leelo Tungal

Ei, kallis,
ma ei taha sind päriseks
ega oska nii ennastki anda,
alailma et süda ei väriseks
taaga pärast, mis temal on kanda.
Las su käed vahel lahkuda minust ja
vahel kohkuda vastu mind võttes.
Sinu maja, su ust ma ei himusta -
mulle küllalt on väikesest võtmest.

X / Leelo Tungal

KÕIK SÕBRAUKSED ENESELE NAELUTAND,
ma tulen, hoolimata kõigest olnust
suurt võõrast teed, mis puudeta ning kaevuta
ja pähe pilved pudenevad tolmuks.
Juus lehvib taevas nõelteta ning paeluta
ja aega palju kängitseda polnud.
Kas suudan sind veel preagu nõnda paeluda
vaid sellega, et jälle olen tulnud?

Kas jätkub mullegi su jälleloitnud lembusest
ja silmist, mis ehk muutunud on ammu?
Ent siiski, lämbununa tulekutee lämbsusest
ma tulen, kahetsedes iga sammu.
Näen sind. Kaob tuulte trots ja uhkus -
su pilgus sulan merekarva suhkruks.