Jääb ära viimne vaade rongidele,
mis viivuks peatuvad Su teivasjaamas.
Öölind on ootel olles karjuvhele,
kuid iga hetk taas halliks parveks saamas.
Kaob aina käänakusse tuleteri,
üksühte sulab kõik, mis viivuks nägid.
Nii jäämises kui sõidus elamegi,
meid kõikjalt leiab kõigeks püha mägi.
On veider munk Sus igavesti rännul.
Ta teab neist naasevatest palveteedest
vaid üksnes harrast endakssaamissoovi.
Kui lõpeb jõud, lind õhku tõuseb kännult
ja nöör jääb sõlmetutest palvekeedest.
Lõpp-peatus. Endast väljuda nüüd proovi.