Ma tulen, et Sind jälle välja mõelda,
kui suhkruks sulab asfalt, räigub rohi.
Mis saab, kui Sinu moodi ära keelan
ma enesele sõnad: ei, ei tohi?
Ja otse mõruks muljumise eel
Su huulilt limpsan valge putkeõie,
mis muigel hoidis muidu mõistvat meelt -
las hajub ta kui laokil linnuhõige.
Hea, et leidub paberit ja liiva,
pärgamenti, kestvaid kaljusid.
Selle lõik, mis ütlemiseks liiast,
jätan neile - matkin paljusid.
Mõne torkav-kalli õnnetähe
hõõrun läikima, löön seinale,
siis kui pere peenramaale läheb,
hiilin vargsi maarjaheinale.