3.12.17

X X X / Rein Sander

naeratus silmades elab ja naer elab huulil
põgus kui kevade liblikatiibade helk
põgus kui põhjamaa kaugete küngaste tuules
juulikuus puhkenud kahvatu hõbehall helk

X / Aleksander Suuman

Su valgete hammaste naer,
su hammaste valge naer
on maikellukeste helin
sarapuusalus all hämaras,
armsam.

14.11.17

X / Rein Sander

ÜKS SÜGISÕHTU, SIIS
KUI PUUD ON RAAGUS
su südant ahistab su elu täna õhtul
ja see, et sajab pikka rasket sügisvihma
Ja ainult see on lohutus, et kõik on ilmsi.

X X X / Rein Sander

üks linn, üks tänav, üks maja
üks võõrdumine kui haigus
vaid ajuti välgatab ajus
oled varemgi olnud neis paigus

oled ennegi läinud neist paigust
oled lubanud mitte naasta
nõnda on läinud su nädalad
nõnda on kullunud aasta

nõnda on möödunud aastad
linnas, kus tänav ja maja
seal, nende akende taga
peatab üks nägu su aja

22.10.17

Valge / Lehte Hainsalu

VIRGUN, TUBA JUSTKUI LÕÕSAS,
vastset valgust täis on õu.
Lumi! Lumi! Nagu põõsas
lahvab lõkendama põu.
Kardinasse poetan palge,
vastu klaasi vaotan lauba.
Maailm pühalikult valge,
oleks nagu jõululauba.
Ihuüksi ma rõõmus.
Aga kas ehk päev ei pilka, kas siis karges õnnerõõmus
pole ühtki mürgitilka?

Sõnatult / Olivia Saar

Kui sind jällegi näen,
kaob sõnadel jõud,
sõnad tunduvad
tühised, paljad.
Räägin millestki muust,
räägin lillest ja puust,
või mu jutuks
on naljata naljad.
Kui sind jällegi näen,
kaob sõnadel jõud,
kaob see, mida mõtlesin varem.
Näen su mõtlikke silmi,
näen su mõtlikku suud,
ei, ei - ma vaikin parem!
Kui sind jällegi näen,
kaob sõnadel jõud,
vaikus kõneleb meie vahel.
Ja ma usun, mu sõber,
et vaikimist
ongi lihtsam mõista
meil kahel.

4.9.17

X / Valeria Ränik

Igavik ja hetke kordumatus
vaatavd meid ühest pildiraamist
Surelikud saavad elutarkust
keset lahkumist ja kokku saamist

Sujub elu. Hinge tagamaadel
mälu korjab ühenduvaid sõnu
seosetumaid pilke kokku paneb
varjundite mängust tundes mõnu

imekombel kobamisi tunneb,
ajaratta pöörlemine lakkab
Mälestuste valgu hell ja sume
ühel päeval silmadele hakkab.

1985.

EVULUTSIONÄÄR / Linda Ruud

Mina armastan vabadust iga päev,
teen talle süüa, puhastan saapaid,
klopin patju kohevaks,
sosistan lubadusi ja loodan,
et ta ükskord mind kosib.

(lõik) / Linda Ruud

Kõrkusel pole kunagi katet
kurjus kisendab kaastunde järele
headus on valgustatud mõistus

3.9.17

X X X / Linda Ruud

Kaks paralleelset sirget
ruttasid lõpmatusse
seal nad kohtuma pidid
taevaste enente järgi
Miljardeid valgusaastaid
läbisid ärevuses
pimedas tühjuses kuni
võlutult lõikusid
sestpeale said neist kiired
lõputult eemalduvad
mis on inimlik valu
nende kurbuse ees

(lõik) / Tarmo Urb

...läbielatud vaid rõõm ja valu –
on õnnetusel oma elulugu
kuid õnnel pole – õnn on
taeva seada...

X / Tarmo Urb

Kõnnin üksi, üsna
üksi su suures
südames
sa oled ainult minu
su süda on ainult
minu päralt.
Kuradi igav
on siin üksipäini!
Aga selle eest on see
kõik ju minu, minu.
Käin, käin...

19.8.17

ME SAAME NII RUTTU SUUREKS / Madli Morell (Maarja Undusk)

Me saame suureks nii ruttu
ja üha enam hakkavand tunda andma
sugupõlvede põdemised, mis meis peidus on.
Mis edasi, seda selgemini vaatame neile vastu.
Seda rusuvamaks saab sugupõlvede põdemiste koorem.

Me saame suureks nii ruttu
ega oska enam joosta, käes tulipunane vihmavari,
kõrgete lagede all,
kõrgete laudade vahel.
Meie punane vihmavari sai uba ammu
murtud keskelt katki.

Kõrgete laudade ja lagede ajad
on meie jaoks läbi.
Aga kui mõni laps ronib mu sülle,
teeb mu juustest patse ja harutab neid lahti,
olen nagu jälle natuke tagasi
neis möödunud aegades,
kui lapsed poevad mu sülle
ja tunnen nende sooja ihu enda vastas.

Nad võtavad mul käest kinni
ja viivad mu tagasi
tulipunase vihmavarju jooksude sisse.

Lapsed, mu juuksed on selleks,
et te saaksite neist punuda patse
ja ma katsun teha kõik, et te võiksite veel kaua
hoida ja uskuda oma tulipunast vihmavarju.

Neis paistavad olevat kaasas
sugupõlvede hirmud ja hädad.
Saame suureks ja tunneme nad endis ära.
Meil polegi vist õigust neist vabad olla.
Nad on selleks liiga põhjendatud

Lapsed, kes te punute patse mu juustest,
need hirmud on peidus ka teis.
Katsuge olla vaprad, kui kord tuleb teie kord
leinata oma tulipunast vihmavarju.

4.8.17

BOREAALNE FLOORA / Rein Sander

Su keha plastika, su hinge rütmid
ei muutu, ehkki saavad uue nime
ja ärkamisest saadik oled üksik
Su silmades on ilm, see ilm on pime
su keha plastika, su hinge rütmid
on samad, ehkki saavad uue kuju
su aiakamin jälle vajab kütmist
su eluloos on juhused ja tujud
su keha plastika, su hinge rütmid
on kestvad, ehkki saavad uue vormi
ei väljenda neid integraalid, logaritmid
ei tulevaikus, millest aimub tormi

X X X / Rein Sander

Tema, kes praegu ei maga, istub üksinda köögis
Söömalaua taga ta istub. Võetud on joogid ja söögid
laualt ning tallele pandud. Üksi vaid tema ei maga
Temale koorem on pandud: olla ja mõtelda, aga
mitte uskuda mõtet. Mitte uskuda sõnu
Mitte uskuda tegu. Mitte tunda neist mõnu
Seepärast kirjutab tema sõnu valgesse kausta
seinale langev ta vari. Sulab sääl valgesse tausta

30.6.17

KAJA / Sulev Kübarsepp

Kased lõhnavad
meeletult
sõnajalgade kohal
niikaua kui olen
mäletanud
öiste valjade valgus
on peibutav
õnnelik olen ses ajas
mille algus ja ots
pole määrav
ja ometi tean tema
igituttav vähenõudlik naeratus
on nukravõitu
mõistatus

31.5.17

X X X / Leelo Tungal

Ei mina sinu silmadesse mahu.
Ükskõik, mis püüan - üle jääb must pool.
Must pool, kus pole loota hingerahu,
see pool, kus sünnib sapp ja silmasool.

Pruun pilk mu küljest võtab helge tahu,
kõik ilmilu neelab võimas vool.
Ent halba ometigi maha ma ei tahu.
Sest pilk ei ole peitel, viil või nool.

Ta pole julm. Ja sestap teebki kurja,
ta lihtsalt võtab nõudmatagi urja.
Mu enda mõtteist mõra kasvab praoks.

Pool mind on varjus, aga poole turja
kõik mured laon, ning niita läheb kurja.
Ja pikk on tema minek minu jaoks...

11.5.17

PÕUEODA / Indrek Hirv




Puud suruvad end vastu aknaraame,
kui kartes klaasi salavahedust.
Päev tõuseb, ahastav ja kaame

ning neelab öökimiseni ööjahedust.

Mu hingetühjus tundub kaunis jube
(kõik ennast reedavad, kõik müüvad end),
kui kõnnin läbi kraamimata tube
(ja kes ei müü, on ammu põgenend).

Kumb on meist rohkem abivajaja?
Sa tuled (kui sa oled olemas).
Tuul keerab rentslis märgi aja- ja
puulehti. Homme hall on maas.

Sa seisad poris, lumivalge palg...
tuul läbib mind kui raagus võserikku.
Ja mul jääb vahele üks värsijalg.
Ja ma ei leia toosist ühtki tikku.

KASS / Lehte Hainsalu


Ta tuleb, su jalgade vastu end surub,
ja paitab ja ketrab ja nurrub ja nurub.
Küll jalaga tõukad või noomid et aitab,

ta ikkagi tuleb ja sabaga paitab.

Sind kiidab ja ülistab, nühkides sääri,
ehk sina küll koguni kiitust ei vääri.

Mis õnne! Ta eneseuhkusest vaba.
Ja sõpruse hinnaks on heeringasaba.