VIRGUN, TUBA JUSTKUI LÕÕSAS,
vastset valgust täis on õu.
Lumi! Lumi! Nagu põõsas
lahvab lõkendama põu.
Kardinasse poetan palge,
vastu klaasi vaotan lauba.
Maailm pühalikult valge,
oleks nagu jõululauba.
Ihuüksi ma rõõmus.
Aga kas ehk päev ei pilka, kas siis karges õnnerõõmus
pole ühtki mürgitilka?