Mõnikord, kui oled unustanud end minu juurde
olen tundnud: jah, nüüd tabagu mind välk!
Ärgu tulgugi ärkamist!
Kuid sa tõused ja ärkan mina
ja jälle on meie vahel klaas,
mida mööda libisedes käsi tajub külma.
Päev läbi suhtleme asjade ja kehade kaudu,
telefonitoru liibub kõrva külge,
kuid kohale ei jõua muu kui pelk sõnum,
lõhnatu, värvitu, soojuseta.
Vastavalt oma vormile, suurusele
ja soole inimesed kord lähenevad
üksteisele, kord kaugenevad.
Tekkinud on hulganisti vastavusi,
mida kinnitavad lapsed.
Ainult nende käekeste all sulab klaas,
ainult nemad eksimatult leiavad
üles hinge salamere öös.
Siis kordub kõik: nad kasvavad,
ärkavad, teavad, katsuvad
mitte eales unustada oma
kohust ehitada klaasist seina.