Udurõskus männikus, kinnikäest,
mere poole laskume mäest.
Okkaist punaseks parkunud muld.
Su käsi on soe, sul on peopesas tuld!
Veepiiril kõnnime, kingataldu
ei ulatu laine. Liiv kõva ja kaldu.
On juhtumas midagi? Rabavat tõtt
meis?...Äratundmine, omaksvõtt?
Hinges-vaimus ju küll; kas see voogab ka ihus?
Kas kinnitab seda soe sumedus pihus?
Tiheneb udus ja õhtune vine.
Peos valgus ja soojus imeline
kas mähkuda ühte võib, nii et ta ise
liidab meis vaimse ja ihulise...
või äkki just hävitab õrna ja aimse
me vahel tekkiva hingelisvaimse
läheduse?...Oh teada ihkan...
Nii on, nagu tunned...kas küsin? -
Ei tihka, peashuugab vaid: hinges ja vaimus ja ihus...
Oo, jääks mu ellu su soojus su pihus!