Sinine terass / Marie Under (27.3.1883-25.9.1980)

Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendele
ning purpurrätiku mu õlgadele
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

Kui verev roosikimp veel hõõgumas
ta taevas - suurem õde lilledele,
kes armust haiged. Aldis lõhnadele,
ma trepi vanal astmel istumas.

Siin pudeneva halli kivi praos
kõik kummel argsi valgeid õisi ajab
ja kressid rohu niiskenevas vaos

Kui leegid ülesroomavad mu kingi,
ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli uimastab kui õndsus mingi.

Kibe kohv / Tundmatu tegija

Säramas ja helendamas hommikuvalguses
Sinu juurest lahkuda ma veel ei saa.
Hellus ja valu on nüüd ka Sinu silmades.
Minu kõrval vaikid Sa,
peidad pilku mu eest.
Ees on lahkumine
kohvki kibe on.
Akna taga värelema
hommikuvalguses
suudlusedki hiljaks jäänd,
veel täna lahkume.
Läheb meelest kunagi kõik
ka meie armastus.
Ununeb hellus ja rõõm
jääb vaid mälestus.
Ees on lahkumine,
kohvki kibe on.
Võib-olla kunagi me veel
nähes teineteist
kiirustades möödume,
võõrad saanud meist.
Ees on lahkumine,
kohvki kibe on.