PÜHENDUS NR. 17 / Jaanus Tamm

Nagu Sa näed - ma haihtun kui tuul.
Mu jutud - ähm augustitaevas.

Pärnu. Sadam. Laksuv muul.
Kesköö kodutud laevad.

Pihke lubati pluusile hetkeks,
paluti tulla, kui uuesti aega.
Teadsin kõike: ka tulemust ette,
all selle ähvrase taeva.

II (Enne kui otsustad surmale) / Ly Martson

Sa tahad talle surmaotsust teha...
Kas tõesti Sa ei tunne hingevalu,
kui tillukene olevus Su kehas

Su külge klammerdub, Sind usaldab ja palub?
Sa oled ainus, kes saab kaitsta teda,
ta ise veel ei suuda põgeneda.

Üks rakk Su enesest, Su jõust mis sirgub,
üks kild, noh, kas või hetkelembusest...
Sa oota vaid, las ise ta kord virgub,
kui aeg saab täis, Su üsa embusest!
Sul siiski kaua elust mõelda tasuks,
kui tahad otsustada surma kasuks.